26. august, laupäev 2006

Erien. Kui Kaisu Ann käis esimesel Juunioril, selle mänguseeria avamängul, siis oli ta alles pisike loode ja emme kõhus peidus ja nüüd kahe-poole aastasena käis ta Erienil, selle mänguseeria viimasel mängul.

Kaisu roll: Ühel päeval kui ta koos emaga marju korjamas oli, siis eksis ta metsa ning jäigi kadunuks. Hundid leidsid ta üles ja et emahundil hakkas temast kahju, siis viis ta tüdruku oma pessa. Metsakutsud söötsid-jootsid ja kasvatasid tirtsu kuni ühel päeval juhtusid nad nägema läbi metsa minevat meest. Mind. Hundikari piiras mehe sisse. Siis Emahunt võttis pisikese tüdruku ning läks ja viis ta mehe jalge ette. Sealt edasi rändasid mees ja tüdruk koos, otsides viimase ema. Oma rännuteel sattusid nad Tulejumal Baali Templisse...

...et William Rechneril oli omal pakilisi asjatoimetusi ja tüdrukuga jändamine ei sobinud tema plaanidega kuidagi, siis andis ta tüdruku preestrite hoole alla. Ent nad olid teineteisega juba harjunud ning kuna Rechneril asjaolude kokkusattumise tõttu tuli samuti templisse mõneks ajaks jääda, siis jäi ta tüdruku juurde veel mõneks ajaks. See ei seganud tal omi asju ajada mida krahv teda tegema oli saatnud. Tüdruk rääkis innukalt kõigile keda huvitas, et ta elas huntide juures ja need söötsid-jootsid teda.

Õhtul, enne kui läks päris pimedaks ilmus temoli värava taha üks õnnetu ja ulguv naine, kelle kõrvu olid jõudnud jutud templisse toodud leidlapsest. Selgus, et see õnnetu oligi hunditüdruku ema. Ootamatu õnne osaliseks saanud ema tasus Rechnerile heldelt – imeilusa punase rubiiniga mis mehele hiljem marjaks ära kulus.

KaisuAnn aga ei tahtnud sugugi koju minna ja tõrkus häälekalt vastu. Et aga oli uneaeg juba ja öösel oli oodata kurja Baali ilmumist, siis läks tirts ikkagi koju.

Mäng oli hea, nii hea kohe et lausa kahju et rohkem teda ei tule.