Suvi on käes. Võtsin omale töölt vaba päeva. Eila sai juba paljajalu ringi sammuda ja vahepeal ka särgi seljast heita. Maja taha panime Kaisukaga telgi üles ja tipsi oli täiesti sillas sellest. Aga et päikese käes oli nii palav et saa või piste pähe, siis seeaeg kui me just võrkkiiges ei kiikunud või telgis vedelenud, askeldasime laudaees. Seal oli veidi varjulisem. Kaisu tassis omale suure haamri ja torni ning püüdis Kaido kiivrile auke sisse kopsida.

Kui tips oma hommikumuumisid vaatas, siis pärast seda teatas ta et tahab ka olla multikas nagu vaim (Muumitrollides hõljus miski sümpaatne vaim ringi). Ma siis aitasin teda nagu oskasin ja näitasin talle eelmise aasta videot kus pooleteiseaastane Kaiss ringi patseerib. Vaatsime Helpsiga ja mõtlesime, et järgmine aasta on Kaarel ka juba selline nagu Kaiss seal videos. Ausalt öelda ei jaksma ma kuidagi ära oodata kuna poiss jalad alla võtab ning ringi patseerima hakkab. Innustatuna videost otsisin kaamera välja ja jäädvustasin päeva jooksul tipsi ja poisikluti tegemisi neljapäevasel maikuu päeval 2006.

Karlutt on aga hirmus naerukajakas. Sihuke pisike rõõmurull et hoia ja keela. Kui tal ikka jututuju tuleb siis lobiseb ja naerab nii et lust temaga suhelda- kohe näha et nad on Kaisuga õde-venda :D. Ja vampiiriverd on temas ka omajagu, nii kui toahämarusest õue viid, siis peidab silmi ja kissitab nagu väike hiinlane. Eile ei saanudki teda välja viia, liiga palav, siis magas veranda peal oma päevatukkumisi.

Õhtupoole läksime tipsiga aga Linnumetsa. Eesmärk oli "Asjadeotsijate" jaoks platsdarm valmis seada aga nagu arvata võis, kui Kaisu Ants on kaasas ega siis millegi muuga tegelemiseks suurt mahti ei jää. Elamus oli talle aga suur. Oli vist eelmise aasta metsaskäigud juba unustanud (eelmise aasta metsaskäigust ka pilt) ja nüüd pani iga erilisem puu, känd, kivi, sipelgas, lind, samblatutt, urg, jänesekapsas jne teda ahhetama. Oh ja Ah matkal. Kuna ma kutsusin teda kaasa fraasiga: Issi läheb metsa kännu otsa, kas sa tahad kaasa tulla? Siis pidas ta enda pühaks kohuseks kõik kännud läbi ronida. Aga neid on seal kümnete kaupa, mitusada. Mõni on tohutu suur, Kaisule üle pea, mõni aga nii pehkinud ja üleni samblaga kaetud et tipsi jalg vajus põlvini sisse.

Siis leidis ta ühe põõsa mis oli täiesti lehtes ning otsustas minu vastuväidetest hoolimata, et ta tahab selle lehtedest puhtaks nokkida. Ei saanud hakkama aga aega kulus tal sellele mõistmisele jõudmiseks kõvasti.

Metsast välja heinamaale jõudes avastasime silorullide rivid. Ja sinna jäime me oma pooleks tunniks. Alguses sibas Kaiss niisama ümber nende, siis aitasin ta rullide otsa ja siis läks mööda rulle traavimiseks. Seal kus rullide vahed olid suuremad pidin aitama tal üle hüpata. Kus nad olid üksteise vastas roomas ta ise põnevusest värisedes üle.

Lõpuks et minema saada näitasin talle heinamaa teises servas, meile koduteele jäävat teist silorullide kogumit. Sinna oli oma 2-300 meetrit künklikku heinamaad. Kaiss tahtis et ma võtaks ta sülle, ta on väsinud. Ma andsin valida - kas võtan ta sülle ja viin ratta juurde ja sõidame koju või jookseb omal jalgel rullide juurde. Lootsin et ta tahab sülle. Ja Kaiss, kes oli juba mööda metsi müttamisest üpris väsinud sööstis rullide poole nagu nool. Koperdas ja kukkus küll iga paarikümne meetri tagant, jalad käisid väsimusest risti all aga kohale ta jõudis. Ja jäime sinna järgmiseks pooleks tunniks. Seal olid rullid veel mõnusamalt asetunud, nii et neist tekkis tipsile justkui tunnelmaja paljude harukäikudega. Nii ta siis sibas mööda neid ringi, vahepeal ka teisel korrusel.

Aga kartlik on see hiiretips. Hirmude aeg on alanud. Vahepeal viskas kõhuli rulli peale ja otse tema näo juures olid miskit millimeetrised putukad kes väikse oksakese ümber askeldasid. Kaiss üritas neid näpuga katsuda aga oksake hüppas selle käigus tema poole ja säärast kiljatust ei ole need metsad vist ennem kuulnud. Ma siis üritasin näidata et see on kõigest oks ja nügisin seda omakorda näpuga ja teine kiljatus ei jäänud esimesele alla sugugi.

Metsas ta ka kõneles mulle, et: "Seal metsa taga elab paharett!" ja vahtis silmad suured ringi. Ja metsa nimetas ta "pimedaks metsaks". No see oli tõepoolest veidi hämaram kui lage heinamaa aga ikka üsna tavaline metsahämarus. Mis ma oskan öelda. Tipsi elab Muumitrolli multikate mütoloogilises maailmas.

Aga samas ei seganud see teda metsa täiel rinnal nautimast ja tema kojusaamine oli ikka tükk tõsist veenmist, sest kell oli juba kaheksa ja uneaeg ligi. Lõpuks sain ta sülle ja hakkasime jalgratta poole minema mis oli meist ringiseiklemise käigus ligi kilomeeter maad eemale tihnikusse jäänud. Siis, kui kojuminek oli vältimatu, teatas Kaiss lõpuks et tahab süüa ja voodisse puhkama. Järgmine kord, kui ööd on juba soojad, siis võtame kaasa moonakoti, telgi ja magamiskoti ning jääme metsa laagrisse :)

Kaevupumbaga juhtus miski jama. Õuevooliku põlv hakkas lekkima ja tilkus täpselt elektroonikakarbi peale. Selle peale hakkas kraaniveest elektrit saama ja pärast lõi kaevukorgid üldse välja. Pärgel küll. Aga et õhtu oli juba käes siis ma ei hakanud seal jamama, poest oleks vaja miskit kraami osta ja siis teeks hoopis uue süsteemi sinna põlve asemele. Tooks vooliku asemel kraani otse õue. Senikaua sai ajutise lahendusena kile pumbale peale pandud ja kilbist maandusejuhe lahti võetud, et vähegi vett saaks. Loodetavasti kuivab elektroonika ruttu ära, senikaua on oht kraanist veel suuremat surakat saada. Lasin õhtul saunapaagid vett silmini täis ja kui täna hommikul kodust ära tulin siis ei lülitanudki kaevule elektrit taha, jama ka kui lähen koju ja Helps võtab mind vastu - hambad mustad ja juuksed nagu traadid püsti.