Täna küsis Kaisu: "Mis taldrik see seal üleval on?" See oli täiskuu. Lausa hämmastav tegelt mida meie suur laps ei tea või ei oska (arvestades et ta meid pidevalt üllatab sellega mida teab ja oskab). Eile selgus, et tipsi ei oska roomata. Neljakäpukil palun väga aga roomamine küll ei edenenud, ikka kippus neljakäpule üle minema. See ka ei aidanud, et ma ette näitasin ja mööda tuba vonklesin nagu ussike. Üks asi millega väike vennakse saab paremini hakkama kui suur õde :P

Jah aga miks me siis nii kaua väljas olime, et Kaisul see kuu küsimus sai tekkida. Me nimelt ehitasime kiviheitemasinat. Trebucheti-tüüpi. Meie all pean silmas mind, Kadikat, Jogit, Trägunit, Steffi ja Kaisut. Ja aega läks kuni üheksani, ehkki Kaisul on kell 20.00 uneaeg. Aeg kuidagi kadus nii kähku et ei pannud tähelegi.

Masina saime valmis aga heitmisega oli probleeme. Nimelt me ei tahtnud kive heita vaid midagi pehmemat, nagu näiteks heina täis kilekotti. See on tunduvalt pehmem kui kellelegi pihta saad aga sellevõrra on ka tema lennuomadused kehvemad. Insenerimõistused pusivad hetkel laskemoona ja masina parandamise kallal et ka pehme asi lendaks paremini.

Eile õhtul läks poole ööni kiivritöökoda. Jõudsime osade kiivritega nii kaugele et homme lähen Tartu Vanakaru juurde ja hakkab neetima. Pärast seda peaks kiiver juba pähe passima, aint kinnitusrihma veel vaja lõua alla ja pehmendust sisse.

Auto ütles taaskord üles. Ei tea kas temast enam elulooma saabki.