Täna hommikul kui Kaiss ärkas siis ei roninudki ta kohe voodist välja. Ma tõin talle eile "Sööbiku ja Pisiku" ning "Käru-Kaarli" raamatud. Sööbikut ta nüüd omaette uuriski, sest see on meie viimase aja uus edetabeli unejutt. Kui siis tips lõpuks hommikutervitama tuli ja Kaarli jälle minu kõhu pealt avastas, siis oli ta väga ülevoolavalt hoolitsevas tujus. Kallistas ja musitas ning ütles vähemalt 30 korda järjest väga hellalt "Tere hommikust väikevenna."

Ja Kaarlile see väga meeldis. Muidu on ta suht vähejutukas aga kui Kaisu temaga tegeleb siis koogab õekesele vastu, naeratab rõõmsalt ja vahetevahel kilkab päris kõva häälega.

Aga magamajäämise seisukohalt on nad mõlemad parajad suslikud, kohe näha et õde ja vend. Kaarel on võtnud kombeks, et tema tahab kaisus magama jääda või siis süles. Ja sama lugu on ka kaisuga. Igal õhtul jääb kaisus magama. Kui tema juurest varem ära tulla, siis ükskõik kui väsinud ta ka ei ole, on väikelooma refleks kohe pesast punuma panna ning peagi on kuulda väikeste jalgade padinat ja Kaiss tuleb unise naeratusega maja peale kondama.

Aga väga mõnus on iseenesest see hetk kui pisiloom su kaisus end kerra tõmbab ja tuttu jääb.