Eile öösel kui Karlutt veidi pikemalt kisa tegi, sest ei saanud piisavalt ruttu tissiotsa suhu, siis mingil hetkel hüüdis Kaisu kõrvaltoast: "Emme jäta Kaarel rahule!" Paar tundi hiljem kui kordus sama situatsioon, siis tuli sealtpoolt uus repliik:" Emme võta Kaarel ja mine tahatuppa, ma ei saa magada." Eks me keegi ei saanud magada Kaarliga eesotsas :P ja olime parajad sombid. Helps oli ettenägelikult vara magama läinud aga ma jäin veel ahje kütma ning kobisin alles ühe ajal kotile. Seda enam ei saanud ma maast ega ilmast aru kui oli vaja Kaisu pissitamiseks tõusta + Kaarli vahepalad. Sääraseid juhuseid kus ma ei kuule äratuskella võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. tavaliselt olen esimese piiksu peal üleval, ükskõik kui väsinud ka ei oleks olnud. A eile togis vist Helps mind vahepeal ärkvele ja ka siis ei saanud ma aru mis kurat mul arus oli, et panin kella keset ööd kõlisema. Keerasin uuesti magama ja siis mingil hetkel lõi keset kõige magusamat und nagu nuiaga pähe - Kaisu!

Kaisukas on hirmus väikevenna fänn. Esimene päev pidime kurja vaeva nägema, et ta Karlutti kohe sülle ei rabaks. Nüüd on temaga samasugune seis kui enne Vinkuga. Kui ta ainult silma alt pääseb siis sööstab Karla juurde teda "poputama". Ei saa vennikest hetkekski niisama magama jätta. Nüüd õpetas Helps teda poisil käest kinni hoidma (kui sõrm beebile pihku pista, siis ta automaatselt haarab sellest kinni). No ja nüüd on vähemalt see hea, et Kaiss ei kuku teda kohe sülle rabama, vaid istub tal kõrval ja hoiab käest. Mitte kaua aga piisavalt et ise selleks ajaks jaole saab mil ta juba pai tegema ja tekki peale panema jne hakkab. Neid viimaseid tegevusi muidugi talle omasel kiirel, karmil ja efektiivsel moel. Täna tassis talle juba mänguasju voodisse.

Täna õhtapoole aga mängis Kaiss ise vennat. Tema oli suur Kaarel ja vennake oli väike Kaarel. Istus mul süles ja pigises nagu venna. Käisime mööda maja ringi niiviisi. Siis vahepeal tegime Karuketti. Kaiss hoidis Karlutil käest ja teise käega minu käest.

Kaarel on aga vanu rahu ise. Päeval kui ta magas, siis Kaiss muudkui kõkerdas tal ümber, toppis näppu kätte, sättis tekki ja loomulikult kommenteeris kõva häälega ja lakkamatu jutuvadaga oma tegevusi ja Kaarlit. Põnn-põnn aga ei liigutanud selle peale kulmugi, magas rahulikult edasi.

Kaiss on muidugi üldse jutukas putukas. Päeval Käis Er siit läbi, tõi portsu kiivreid ja arutasime Jüriöö ja muid asju. Siis tipsi istus mul kõrval ja luges meie jutule katkematult sünkroontõlget peale. Ehk siis lobises meie jutule peale. Õnneks mitte väga valjusti, nii et me saime ikka kõnelda. Kuigi vahepeal pidi talle ikka märkuse tegema kui ta kõigest kõrist laulma hakkas.

Huntil on jooksuaeg, jäime siin viimaste sündmuste keerises tema steriliseerimisega hiljaks. Nüüd on koerad kõik nii täkku täis, et täna Pusle näksas Kaisukat sõrmedest kui see õues askeldas. Päris sinised laigud järgi. Ma ka võlgu ei jäänud, tuuseldasin koeravolaskit veidi. Päris nii ka ei saa ikka. Murakat näksas ka. Ma ei tea milline neist kolmest nimelt - kõik olid kallal nagu hundid. Eks sa püüa kolme lõukoera korraga inimesest eemale hoida. Krissu ei saanud meile üldse sisse. Paps on neile aga siiski autoriteet vanast ajast. Praegu igatahes ei saa tipsit õues väga vabalt ringi jalutada lasta, peab koerad selleks ajaks kinni panema. Aga ka ka aia taga luusib juba kosilasi. Seetõttu mõlgub mul meeles teha Huntile surmasüst. Ei meeldi mulle selline olukord nagu ta praegu on tekitanud. Koer peab olema selline, et ma ei pea lapse pärast värisema.

Hunt tuli meie õuele...
...tapa!