Mõni koer on ikka õnnesärgis sündinud. Sain emaili kus kirjutati, et näe, teil kuulutus et antakse koeri ära. Andke. Nali on selles, et see oli mu eelmisel aastal pandud kuulutus kui Nukil eelmine pesakond poegi oli :D aga ma kirjutasin vastu, et jaa, muidugi, loomulikult saate omale kutsika, milles küssa :D juhtub elus ikka kokkusattumisi.

Väike Nukk sai esialgu nimeks Vinku, sest ta näeb üsna viineri moodi välja küll, ainus vahe, et tema on must ja karvane. Nüüd hakkavad silmad juba lahti tulema.

Jänesel on ka toas kibedad päevad - Nuki valvab pesa ees ja ei taha teda kuidagi mööda lasta. kahtlustab midagi võu tahab Vinkule juba murdmist õpetada, igatahes on ta Juta vastu üsna agressiivseks muutunud, ajab taga ja naksab teinekord.

Kaisu-Anni aga ei saa kuidagi Vinkust eemale. Ütled küll et ei tohi minna kutsikat kiusama aga ei - mina olen väikse nuki emme. Issi mine ära, lööb ukse kinni ja jooksujalu pesa juurde. Aga Vinku juba tunneb teda. Uriseb ja haugatab vahel Kaisuka peale. Siis kui ütled - näe Vinku uriseb su peale. Siis teeb ehmunud näo ja jätab koera mõneks ajaks rahule. Aga ainult mõneks ajaks.

Hunti on nüüd vaktsineeritud ja tal on oma nimega pass ja puha. Põrguline tassib iga kord kui lähen puid tooma mõne halu kaasa. ma ei imestaks põrmugi kui lume alt kevadel terve puuriit välja sulab mis ta on laiali tassinud. Aga praegu pole vaja veel kevadet karta. Alles eile oli -23 kraadi öösel. Hommikul tulid härmakoerad vastu.