Tahaks haige olla. Tahaks hommikul kaua magada ja siis sooja vatiteki all head raamatut lugeda. Tahaks terve päeva voodis vedeleda, sooja teed või alkovaba hõõgveini lürpida ja lugeda või niisama uneleda ja muusikat kuulata. Ja kirjutadakirjutadakirjutada. Ma tunnen, et varsti rebenen kui kirjutamiseks võimalust ei leia. Ja õhtul vampiirifilmi vaadata. Või ka niisama head filmi aga hea ulmekas on alati üle prahi. Ja siis jälle magada, ilma et oleks vahepeal voodist lahkunud. No kui just vetsu aga see on rohkem selleks et lamatised ei tekiks.
See on hea unistus küll aga samas tahab Xena lüpsta, Kaisu kiusata ja puud tuppa vedada jne. ei saa seda kõike ju pere hooleks jätta. Ja öösel ei tule unistusest midagi välja, sest siis jään ma nagu kott kohe magama kui ainult voodit puudutan. Parem uimerdan üleval, tunnen vähemalt, et mul on vaba hetk :) magades pole mul sellest vähimatki aimu.
Kuid mõne päeva võiks mingit kerget haigust põdeda.
Unistada ju võib.
Tegelt on enamik haigusi ju väidetavalt psühhosomaatilised. Mul on juba tunne ka kergelt, et olen külmetanud. Nii et kui ma sellest jätkuvalt mõtlen, siis äkki jäängi. Aga meelega ka nagu ei tahaks, see poleks see. See oleks justkui sobi.
Ma isegi ei tea miks. Mingi talve... ma ei oska seda nimetadagi..., mitte uimasus, mitte mittemidagitehatahtmine, rohkem nagu.. talvemingi...väsimus? Lihtsalt puhata tahaks. Soojas ja mõnusalt. Kaua. Ilma millegi pärast muretsemata, kuhugi kiirustamata...lihtsalt olla.
Õhtul sai siis hakatud mõnulemisega ka ametlikult pihta. Ega sõnadest tolku ju pole ju tegusid ei järgne. Võtsin siis 2 filmi õhtuks, „Charlotta Grey“ ja „Varjude raamat“. Ja täitsa ilusti annab vedelemist kodutööde vahele teha. Möödapääsmatu sai ära tehtud ja muu jäi ootereziimile. Kaisukas kepsutas omi asju ajades niisama toas ringi ja oli ka suht rahul. Kiusas Nukit ainult põrguline vahepeal. Aga muidu mängis ilusti. Tema uus lemmikmäng on Puhhi Jäneseurgu kinnijäämise mäng. Pidevalt võib kuulda kuskilt:“ Appi, appi, aidake, ma jäin kinni!“ Ja siis tuleb teda kuskilt tugitooli või voodi alt või laua alt välja sikutada. Ka plasteliinipuhhiga on sama lugu. Aga siis sikutab ta ise plasteliinist Notsuga Puhhi välja.
„Grey“ tundus kuidagi episoodiline ja detailivaba :) ning veidi ka loogikapuudust võis täheldada aga see kõik eriti ei häirinudki. Aga kuidagi väga lihtne ja voolav oli film. Just sügavamate üksikasjade puudumise tõttu.
„Varjude raamatut“ vaatasin siis kui tipsid magasid. Helps ka alguses püüdis vaadata aga kui müstilise jõu poolt ühel murti aeglaselt kõik kondid ükshaaval kehas, siis ta loobus ruttu. Film üldiselt oli hea aga lõpp oli jama. Mõttetu kuidagi. Autor oleks võinud raamatu asjus veidi veel ajusid liigutada ja miskit asjalikumat välja mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar