4. oktoober 2005, teisipäev

Täna hommikul põrutas Helps siis Tallinnasse reh. meeskondade sots. töötajate nõupidamisele. Meie Kaisukaga jäime koju. Enne tööle minekut viisin tipsi mammi juurde. Paps oli just aiamaal ja Kaiss põrutas kohe sinna, neil on veel põõsaste küljes mammusid ja hiiretips käib neid nosimas.

Töö juures käis mul üllatuskülaline, ühe poisi ema, kes trennis käib ja küsis kas teine poeg võib ka tulla, et too olevat kole arvutikeskne. Mis mul keelata kui ta ise ka ikka tahab.

Helps helistas pärast ja teatas, et jääb Nele juurde Tallinnasse ööbima ja koju ei tule, et siis saab vabalt ajapiiranguteta šopata. Ma viisin siis majas läbi suurpuhastuse ja et õhtut kasulikult sisustada sai ka kööki kraanikausi ümber kahhelplaadid seina pandud. Sellega oli omajagu jama. Helps küll joonistas mingi pildi aga tema joonistus oli selline, et sellest arusaamiseks oleks pidanud olema kõrgharidus nii matemaatikas, füüsikas ja ma kardan, et ka bioloogias. Et mul neid haridusi teps mitte ei olnud, siis mõtlesime Tõnuriga hoopis oma teooria välja. Seda enam, et me avastasime, et poest oli antud ühte värvi plaate poole vähem kui ma tellisin. Siis tuli plaani veelgi muuta. Ma rumal käisin vahepeal ära ja avastasin tagasi tulles, et Tõnn, kes oli plaatide panemist jätkanud oli veel mingi omaenda imeliku teooria seinale ladunud. Selle muutmine ja õigeks ajamine võttis omajagu aega ning lõpuks saime pool tehtud kui trenniomad aia taga olid. Et meil mõlemal oli plaadimajandusest juba siiber, siis jätsime selleks õhtuks pooleli aga noh, tegelt tuli päris asjalik asi välja. (Lõpliku hinnangu kuuleb muidugi siis kui Helps seda näeb, ohjah.)

Oleks tahtnud veel õhtul mammi juurest läbi minna, et tipsi enne magamaminekut näha aga ma mõtlesin et ta äkki läheb siis kole nutuseks ja ei taha magama minna. Mammi aga tahtis nii väga, et tips neile ööseks jääks ja pealegi oleks mul hommikul üksi temaga veidi raske õigeks ajaks tööle jõuda, peaks ikka mammi juurde tagasi viima.

Mingi aja madistasime aia taga, rahvast oli üsna palju. Joke oli ka oma vanema venna Feliksi kaasa toonud ja too on ka päris kiire ja osav. Siis viisid Kadikas ja Liisbet läbi oma ammuse unistuse ja tegid rahvale rividrilli. See kulub ära, saadakse vähemalt mingi aim koordineeritult korraldustele allumisest. Ja ühtlasi õpetab ka salgajuhte käske andma. Ja välja mõtlema milliseid käske anda. Loodame, et see saab iga trenni osaks.

Pärast tahtis osa metsa minna ja need kel aega vähe, ei tahtnud seda mitte. Nii siis jagunetigi, pooled läksid metsa ja pooled jäid. Jäänutest läksid enamus varsti koju ja ülejäänutest – mina, Joke, Feliks ja üks pisem poiss panime salga kokku ja läksime salamissioonile metsa, et seal madistajaid üllatada. Üllatasimegi. Siis korrastasime salgad veidi ümber ja tegime siis öölahingut. Parim koht oli see, kus kolm kampa varitsesid üksteist, kõik teadsid kus teine kamp end umbes peidab ja mäng käis selle peale, kellel esimesena närvid üles ütlevad ja välja ronib. Sest arvata oli, et ülejäänud kaks ründavad seda esimest. Ma ei tea kui kaua me seal istusime :D aga see oli hea kogemus ja kuluks rohkemgi ära, sest tihtipeale ei saagi muud moodi.

Teine hea koht oli see kui kõik kolm siis seal lõpuks kokku läksid. See meenutas stseeni filmist „Inimesed sõdurisinelis“ kus laskurkorpuse omad ja sakslased kottpimedas käsitsi kokku läksid, mitte midagi ei saanud aru. Raiusid kõiki kes ette jäid ja omade kisa ei suutnud vastastest eraldada, ainult mingid mustad kogud märatsesid ümberringi. Kambad läksid pea kohe sassi omavahel ja ainult üks suur kisma ja mäsu oli ning muud mitte midagi. Kolm vastast sain siruli enne kui mind ennast maasse tambiti.

Kolmas koht oli siis kui käis lahing heinamaal. Nii pime oli, alguses (teised juba sõdisid, meie läksime kisa peale kohale) me ei näinudki kus ja kes võitleb ja palju on elusaid ja surnuid juba. Lõpuks lõime käega ja kui tundus, et lahing on läbi, siis läksime peale. Nad vist ei näinudki meie rünnakut (ehkki täiesti lage ala oli) enne kui juba andmiseks läks. Ega ei imesta. Kui Kristjan jooksu pani, siis 4-5 sammu kauguselt ei näinud me ise ka teda enam ja ei saanud jälitada. Kokku kogunedes vahtisime muudkui paranoiliselt ringi, et kuskohast ta nüüd välja hüppab. Hüppaski, aga et meie salk oli täies koosseisus elu ja tervise juures siis piirasime ta ümber ja saime maha. Kes üldarvestuses võitis ma ei teagi, sest nii pime oli, et ma ei näinud kelle salk see oli :D meie igatahes mitte.

Siis sai maha istutud ja leitud, et kuluks ära üks öö läbi lahingtrenn, kus oleks aega hiilida ja luurata ja varitseda ja ka kõrisid lõikuda. Et aega mitte venitada, siis sai valitud selleks päevaks saabuv laupäeva (8. okt.) öö kell 20.00-hommikuni.

Kodus helistasin mammile ja kontrollisin olukorda, käisin laudas ära ja panin meie foorumisse siis teate laupäeva kohta. Kell 12.00 läksin magama. Endal tuleb ka hirm peale kui tubli ma olen viimasel ajal selle varase magamaminekuga. Kuigi tegelikult oli asi pigem selles, et ma andsin pleieri Helpsile Tallinnamaale kaasa ja ilma ei viitsinud kolama minna. Rõngasriides metsas märatsemine väsitab tegelt omajagu :P ja sain end öös välja elada piisavalt.