23.september 2005, reede

Kõigest hoolimata ei olnud ma enam sugugi väsinud, vaid värske nagu kastetilk. Saingi rahulikult oma tegemistele keskenduda ja nii said olevused süüa nagu kuningad. Ikka seda, teist ja kolmandat natuke. Kõige rõõmsamad selle üle olid haned. Need nagu tormasid pirnihunniku kallale mis ma neile puu alt ette korjasin.

Töö juures ei olnudki kõige vagasem päev, hoolimata sellest, et oli reede. Telefon tirises pidevalt ja igast asjatoimetusi oli vaja vaikselt askeldada ja päris mitu klienti käis ka. Õnneks olid ned kõik selised kergemad juhtumid, nii et väike nädalalõpu tunne pealt ära ei läinud.

Lõuna ajal käisin poest läbi ja viisin kodakondsetele kotitäie nosimist ja toidutegemise toormaterjali. Arvata on, et toormaterjalist pean ma muidugi ise midagi valmis meisterdama : ) Tipsidele sai viidud eraldi viinamarju ja banaani, sest kodused õunad, pirnid, ploomid on muidugi head aga tüütavad pikapeale ära. Kui Kaiss need kotist avastas, siis lasi ta need Krissul ära pesta ja käis siis tähtsalt ringi ja jagas kõigile mammu.

Peale tööd seadsin oma sammud Ehitusgammasse, et sealt ära osta järjekordne pihutäis viimistlusmaterjale. Kuna ma ei ole seal endale kliendikaarti teinud, siis iga kord kui nad küsivad, siis olen ma öelnud, et jah, mul on kliendikaart aga Nele Graversoni nimel : ) ja nad on sellega täiesti rahul :P saangi sellega osta. Kusjuures kaarti füüsiliselt mul ei ole aga nad arvutist vaatavad, et sellenimelisel on kaart jah olemas.

Kodus sukeldusin esmajärjekorras kööki ja nõudepessu. Siis saabus meile külla Karli, kes tõi auto ära. Siis astusid läbi Nele, Remo ja Kaisa. Helpsi ja Kaisu kupatasin õue sest muidu kükitab Helps kogu aeg toas kui ta just lausa ei pea kuhugi minema, endal suur aed ümber maja ja ilm ilus. Kuna ma sukeldusin ise kööki, siis puikles tibu alguses vastu ja tahtis minu juurde kiikuma aga ma rääkisin ta siiski ära, maalides tema kujutluspiltidesse minekut metsa ja autosse ja väljas olevaid titasid. Hiiretips jäi nõusse ning rahvas läks õue.

Mingi aja pärast tuli Helps ütlema, et võitlejad on aia taga. Aga ma tahtsin maja korda saada ning mõtlesin et jätan seekord vahele. Siis helistas Ando ja ütles, et kas saaks mõõka laenata. Viisin talle siis mõõga. Ja vaadates kuidas väesalgad lahingus müdinal kokku tormavad tuli ka hirmus taplusisu peale ning tõin oma relvad lagedale. Kaiss kepsis ka sõdijate vahel nagu kääbik ning teda tuli mitmesuguste kavalustega suurest mäsust eemale hoida. Siis tulid Anne ja Kätlin Karlile järele ja nad läksid koos Kaisuga aeda.

Leidsime Andoga, et paras aeg on hakata pihta Joke ja Kaido salgajuhtideks koolitamisega. Joke sai endale 8 ja kaido 10 liikmelise salga (sest tal oli vähem kilpe). Mul polnud erilist jututuju, et juhendamisega tegeleda, Ando seevastu oli hoos ja esimesed lahingud saime kõik kaela. Siis tuli endale ka ind sisse ning tutvustasin Jokele paari head vastutaktikat taoliste kombinatsioonide puhuks mis vastased rakendasid ja sealt alates olime meie võidukad.

Lõpuks läksime üle kahevõitluste peale ning minu käe alla said Sten ja Maarja-Liisa, kes olid valinud omale kahe mõõgaga stiili. Nad haarasid asju üsna kiirelt, Maarja-Liisa eriti. Ta on kiire ja ei kartnud trenni lõpuks enam peale tungida. Vanust oli tal umbes 10 aastat ja poiss ehk veidi vanem. Ma ei imestaks kui nad oleks õde ja vend, unustasin küsida.

Üheksa paiku helistas Helps ja ütles, et oleks paras aeg Kaiss vanni pista. Tal endal oli paha olla. Mulistasin tüdrukuga vannist läbi, tegime ka kõik teised une-eelsed askeldused ja tipsi läks hea meelega teki alla. Ju oli ka väsinud. Rääkisin talle hundi ja seitsme kitsetalle muinasjuttu ning tibu jäi hoobilt magama.

Mõtlesin, et lesin ise ka mõne minuti ja jäin magama. Mind ajas üles Helps, ütles, et kell on üks ja kas kitsed on lüpstud. Nad muidugi ei olnud ning läksin õue. Olin uimane nagu porikärbes ning lauda juures olid mu liigutused rohkem sisseharjunud automaatsed kui mõtestatud. Piima oli nagu muda, ei mahtunud piimanõusse ära. Ju oli sellel oma osa ka hommikul antud mitmekesisel söödal. Siis meenus mulle ka, et viimati sõin päeval kella ühe ajal ja rüüpasin nõu pealt niipalju ära, et sain udara tühjaks. Magu ei olnud vist sellist üllatust oodanud ja kui püsti tõusin siis lõi valu nagu noaga kõhtu. Aga see läks kähku üle.

Esimene sügisöö oli soe ja mõnus. Otsustasin jalutama minna ja Helps tuli kaasa. Tasapisi sain pea selgeks kuigi jalad olid endiselt nagu vatist. Sellest hoolimata oleks ma üksipäini kuhugi jumal teab mis pärapõrgusse tatsanud aga Helpsil hakkas see nädal taas oksendamisperiood ja pearinglused ning pendeldasime niisama sordi ja viadukti vahet. Saime rahulikult kõnelda asjust mida päevaaskelduste keerises pole mahti üles võtta. Rahast, pere eelarvest ja muust taolisest. Helbe ebapraktilisus neis küsimustes on mind läbi kõigi nende aastate alati imestama pannud. Ajuti ta justkui mõistab aga siis vajub jälle kuhugi unelmate maale :P

Koju jõudsime kella kolme ajal. Aga ka tänane öö ei lõppenud veel sellega. Mingil kellaajal ajas Helps mind üles ja saatis kööki kontrollima. Keegi olla taldrikutega kolistanud, tema arvates rott, sest hiir nii kõvasti kolistada ei jaksaks. Ma olin Hunti kausi koos veidikese söögiga tõepoolest pliidi ette jätnud ja ju ta seal siis kolistas. Mina ei tuvastanud kedagi, õue kassi otsima ka ei viitsinud minna ja lubasin homme rotimürki keldrisse ja laka peale panna.