30. august 2005, teisipäev

<>Kuna autot mul hetkel polnud, siis langes autoga Tartusse minek ära. Seetõttu, kuna tormituulitses ja vihma lendas, siis riietusin vastavalt. Etteruttavalt võin öelda, et Tartusse jõudes võttis mind seal vastu vahemeremaadesse sobilik ilm. Tuult õnneks ikka oli.

Enne rongi peale minekut käisin tiiru veel töö juures ära, sest ma unustasin mis selle koha aadress oli kuhu ma minema pidin. Sinna jõudes sain Mare kätte ja tema ütles, et läheme tema autoga, ta ei viitsi tagasisõiduks rongi passida.

<>Kohale jõudsime seetõttu veidi varem aga polnud hullu, sest ma olin unustanud hommikust süüa ja et polnud teada kaua nõuloogid koos kavatsevad istuda, siis sai bistroc´is paar pontšikut ja ühe tee kõhutäiteks võetud.

<>Peab tunnistama, et koosistumine oli asisem kui ma arvasin, sisu poolest küll suht masendav aga teoorias on võimalik, et kunagi tulevikus hakkab selle tõttu ka ehk tunneli lõpus kunagi hägust valgust paistma. Hetkel on küll tunneli lõpp tellistega kinni laotud ja ainus lõbustus on pead vastu seda seina taguda, ehk sein annab ikka enne järgi kui pea. Lõunat ei tehtudki, niisama oli mingi kohvilaud aga ma loobusin sellest.

<>Päeva teine pool oli hoopis meeldivam.

<>Koju jõudsin kella kuue aeg. Vähe aja pärast saabusid ka tipsid mammi juurest. Kaisu sai seal lastega mängida ja tagasiteel oli rattasõit talle hullusti meeldinud, kogu tagasitee muudkui laulis. Helps viskas ennast siruli ja me Kaisukaga nahverdasime niisama ringi. Trennirahvas oli juba kella 5-st aia taga seltskondlikult aega veetnud (ma ise tulin tagaväravast ja neid ei märganud enne kui Tõnur mind teavitas). Aga kuna Nele ja Raido sadasid ka ootamatult sisse, siis lobisesime nendega mõne hetke kuni nad lahkusid ja siis suundusime Kaisukaga mõõklema. Rahvast oli paarikümne ringis aga osad olid juba suundunud põhitandrile metsa. Kui ülejäänud neile järele läksid siis asusin tegema ettevalmistusi, et hiiretips voodisse saaks. Söötsin pugu täis, sõin ise ka (mammi oli saatnud mingeid suurte pelmeenide moodi asju) , pesin ta ära, riietasin-potitasin ja andsin siis Helpsile unelaulupeoks üle. Ise mõtlesin et lähen metsa. Kell oli pool üheksa.

<>Vahetasin riided, ajasin varustuse selga…ja värava peal tundsin, et ma ei jaksa. Jalad olid nagu tina täis ja keha niisamuti. Ma ei saanudki aru mispärast, sest ma ei olnud ju tegelikult midagi teinudki. Kõhklesin päris mitu hetke ja seejärel desarmeerusin ning läksin tuppa. Lugeda ei viitsinud, sest ma ei viitsinud tuld põlema panna. Net ei tõmmanud, sest parasjagu polnud kedagi kellega oleks rääkida tahtnud liinil. Midagi asjalikku teha ei tahtnud. Magada ei tahtnud. Umbes pool tundi pidasin vastu aga siis sai metsa kutse minust võitu. Mets, tuul, pilvine ilm, hiiliv õhtuhämarus. Saatsin väsimuse kuradile ja leidsin nagu mulle just hiljaaegu öeldi: „Mis ei tapa teeb tugevamaks“ ning lisasin sinna veel juurde kauboide moto: „Kui siiski suren siis saapad jalas :P“. Relvastusin võimalikult kergelt, vaid kilbi ja mõõgaga ja hüppasin ratta selga. Poole tee peal tuli mulle sõjasalk vastu, metsas olid mingid tüübid ringi luusinud ja kippunud pisemaid tüütama. Kuna aga nagu kiuste ühtegi suuremat kaasas polnud kes noile koha kätte oleks näidanud, siis tulid nad ära.

<>Tagasi metsa ei viitsinu keegi minna ja oleks ka mõttetu olnud ja seepärast madistasime niisama minu juures põllu peal. Tegin kolm võitlust pisematega ära ja siis võtsime Kristjaniga asja tõsisemalt käsile. Mingil hetkel tundsin, et ma ei jõua enam kilpi käes hoida. Kukub kohe-kohe sõrmede vahelt maha. Ma ei mäleta, et sellist asja oleks varem juhtunud. Istusin siis maha ja selleks õhtuks olid võitlused võideldud. Lobisesin niisama rahvaga.

<>Pärast toimetasin loomad ja kohendasin niisama siit-sealt. Ilm oli ootamatult külmaks läinud. Laudast tulles võttis lõdisema. Aga see võis olla ka väsimusest ja magamatusest et külm ligi hiilis. Mingit soemat laudaürpi polnud selga ka tõmmata, sest see mis mul oli, sellest tegin kui Nukk poegis kutsikatele pesa ja see oli endiselt Hunti käsutuses.

<>Tuikusin kella 12-ni ringi ja tirisin netist muusikat ja kuulasin olemasolevat. Peaksin pleieri lõpuks ära ostma, sest muidu ei saa arvutist kuidagi eemale, melomaan nagu ma olen. Lõpuks pärast seiklusi hambaharjaga kobisin magama.