29. august. 2005, esmaspäev.

<>Kell seitse helises äratus. Venitasin 20 minutit veel voodis ja siis avastasin, et olen virge ja värske. Ilm oli ilus ja lausa lust õues toimetada. Ka tipsid olid varakult ärkvel. Igatahes kui laudast tulin siis tormas Kaisukas otse potilt mulle kaenlasse ja pidin talle lastelaulude plaadi mängima panema, tema enda kiikuma köögiukse külge kiike ja andsin talle ka „saia“ ja „vossti“, mida ta nõudis niipea kui nägi mind võileiba tegemas. Ja jootsin tipsil kõhu ka lüpsisooja piima täis. Kui ma ära tulin, siis jäi Helps neile putru keetma.

<>Päevaks läksid nad Põltsamaale, et vanaema hoiab Kaisut ja Helps saab oma kirjatöödega järje peale.

<>Tööl tabas mind kerge üllatus, sest Mare oli tagasi tööl, arvasin, et ta puhkab septembrini. Hämmastav kuidas mõni inimene võib telefoniga lausa sellise sümbioosi moodustada, et on võimatu öelda kus üks lõppeb ja teine algab. Ja siis ta imestab, et ma ei vasta kui ta mind kõnetab ja pika jutu maha räägib. Ausalt öelda ma ei saa tavaliselt arugi kui ta telefonijutu lõpetab ja minu poole pöördub, sest pause ei teki ja hääletoon ei muutu. A mul on hea meel. Vähemalt ei pea ma koosolekul ise kõnelema.

<>Lõuna aeg avastasin, et unustasin rahakoti koju ja kulutasin kogu lõuna koju ja tagasi kõndimisele. Ei viitsinud muud süüa teha kui paki hapukoort, kaneeli ja suhkrut ära segada ja sisse limpsida.

<>Õhtu kui koju läksin, selgus et Tõnur oli oma jalast muruniidukiga üle sõitnud ja lömpas ringi. Uurisin nii palju kui tarkus lubas ja pakun välja, et asi piirdus põrutusega ja pindmiste haavadega. Mu kalossid kaotasid aga veekindluse :P Ise leidis ta seal ka ühe positiivse noodi. Peremees olla juba mitu korda helistanud ja teda tööle tagasi kaubelnud, nüüd on põhjust ära öelda. Ta ei põle just vaimustusest tagasi minna ja ausalt öelda on see paras orjatöö kah. Seal peaks olema vähemalt kolm-neli inimest ametis mitte üks.

<>Kasutasin võimalust, et tipsisid kodus polnud ja sain võimaluse lugeda rohkem kui lehekülg korraga. Sain dr. Ž läbi. Ja niipea kui sain asuda järelsõnade kallale helises telefon ja helps teatas, et autoga on õhtal ja kas ma ei leiaks mingit nippi kuidas neid sealt ära tuua. Näiteks Qnni käest masinat laenata. Laenasin, tõin nad ära. Selgus et masinal midagi hullu viga pole, lihtsalt pidurivoolik lekkis. Masin jäi siis Karli hoole alla. Kaisu oli aga õppinud uue triki. Ta oskas panna Bänsot kukerpalli tegema ja muidugi veeres ta ka ise usinalt mööda tuba ringi. Ka vanaisaga oli ta leppinud. Julges vabalt käest kinni võtta ja kõhupealegi ronida.

Nüüd paar õhtut juba olen hakanud Huntile ka pärissööki andma. Eile ei tahtnud, ju oli kõht piima täis ja ronis hoopis sülle. Viisin ta Helpsile poputada aga see vennike pistis urisema. Ju polnud siis tuttavat kitselõhna tal küljes millega kuts minu puhul harjunud oli :P Ma käin teda ju ikka peale laudaskäiku kantseldamas.