20 august 2005, laupäev.

<>Täna hommikul kaheksa paiku võtsin Kaisu jälle lauta kaasa. Ainult, et kui ma kitse lüpsma hakkasin, siis lasi ta jalga ja läks omapäi mööda laudaesist kollama. Kuna Pusle valvas laudaust, siis Soku laudast välja last ehmatama ei saanud ja ma lasin tipsil vabalt seal sahmida. Tal jäi muidugi lõpuks laudaesine kitsaks ja läks tuppa magajaid ehmatama.

<>Hiljem põrutasime linna, et boiler ja muu vajalik kraam ära osta ja soojavee süsteem valmis ehitada. Aga võta näpust. Selgus, et on Taasiseseisvuspäev ja peale toidupoodide on kõik muud kauplused kinni. Siis sai ette võetud hoopis maa-aluse veetoru kohale paekividest kõrge lillepeenra ehitamine, eesmärgiga tõsta maapinda ja kindlustada niiviisi, et toru ära ei külmuks, sest vahetult enne majja sisenemist tuli toru nii poole meetri kõrgusele maapinna ligi. Sellega tegeles peamiselt vend Tõnur, kes suurest igavusest meile külla tuli, et midagi kasulikku teha, mina tegelesin köögi, söögi ja nõudepesuga, Kaisuga ja muu säärase mittekoduarendava, ent heaolu seisukohalt vajalike tegemistega. Alustasin just kaevukatuse tihendamisega kui külalised nina tagatoast välja pistsid ning viskasin selle töö siis homse varna.

<>Ülejäänud päeva võtsime vabalt, istusime Gurude juurde maha ja nautisime laupäeva hoopis uut moodi. Nimelt mitte tööd tehes .

<>Vaatasime vahepeal sihukest filmi nagu „Tuhkatriinu“ mis sai kunagi telekast lindistatud ja meile kangesti meeldis. Film oli endiselt hea. Ilma haldjate ja värkidega, mitte muinasjutt vaid ajalooline draama :P Lõpus tõsi küll, meie Kaisukaga lollitasime niisama, toppisime üksteisele väikest palli suhu, nii et minul lõpuks huul paistes oli. Muidu Kaiss oli külaliste üle ülirõõmus. Tegeles seal meie juures doominoäriga ja üritas Enele oma raamatut näidata ja doominokive maha ärida. Jürkat ta natuke pelgas aga Jürka saapad meeldisid talle väga. Käis neid ikka veranda peal imetlemas ja arvas alguses, et need on Kadika omad, sest tema on põhiline kes meil tanksaabastega külas käib.

Õhtul tegime sauna ja käisin tõin ka Anne-Mai meile. Ta oli samuti mängus suht pettunud aga ka väga väsinud ja suikus esimesel võimalusel unne. Saunas tundsin peale esimest lavalkäiku ka ise, et hakkan välja lülituma. Tunne oli nagu robotil, kes teab, et ta aku on kohe-kohe tühjenemas ning iga järgmine hetk võib pilt eest kaduda. Lasin Helpsil ees pesema minna ja pilt tuli tagasi ette selle peale kui Helps pestult ja puhtalt sohva ees seisis ja mind üles ajas. Küürisin end ka kiirelt puhtaks ja kuna tegin seda võimalikult jaheda veega, siis sain ka pea vähe värskemaks. Toas muidugi enam pikalt ei pidurdanud ja kobisin nii kui hädapärased askeldused tehtud magama. Kell oli kahe paiku.