Kooljakuu

-20. Nüüd olen jõudnud sammukese lähemale kooljate hingeelu mõistmisele. Usun, et nagu eile õhtul mindki, hoiab neid püsti vaid üks mõte: "Liigun, järelikult olen olemas." Koolnu tunnet süvendas veel seegi, et lauda kuuris ja lakas elektrit ei ole ja olen juba harjunud seal pimedas käsikaudu askeldama, nagu mõnes katakombis. Isegi õues ei ole hakanud tuld põlema panema, võrreldes laudaga on seal niigi valge.

Ise usun, et surmväsimus pole põhjustatud mitte vererõhust vaid magamatusest. Kui logiraamatut poleks, siis ei mäletakski millal viimati korralikult välja sain magada. Pühapäevase mängu jätsin igatahes ära, pole just lusti oma ainsa puhkepäeva arvelt rahvale nalja teha. Laupäeval on meil plaanis minna Tallinnasse "Meest La Manchast" vaatama. Eelmisest Tongi Hoti etendusest, mis Tartus nägime on siiani meeldivad mälestused. Aga nüüd laulab ju Jassi va Kuldkõri. Teisedki nimed olid paljutõotavad.

Sikk on nüüd siis katseaja peal, küll saunas aga väljaspool aeda, selle esises kitsamas vahekäigus. Kaalusin ka mõtet teda aias sees lõa otsa panna aga hetkel katsetan tõistviisi. Ainus jama on see, et mul pole sobivat nõud milles talle sinna vett panna, hirmus kargleja loom nagu ta on, kipub kõike ümber lööma ja puruks astuma. Unustasin plekist söödaküna neile eile õhtul aeda ja täna hommikuks oli see nii siledaks plekitahvliks sõtkutud nagu oleks äsja stantsi alt tulnud. Täna vaatan, saan äkki kuskilt poest mõne uue ämbri osta. Teised on meil kõik kas mujal kasutusel või mõraga. Tahaks plekist, plastpanged on ikka kole kergelt purunevad.

Helps üritab Kaisut öösel tissimisest võõrutada. Kaiss on sellele plaanile muidugi kõva ja selge häälega vastu. Helps soovitas mulle tahatuppa magama minna, et saan välja puhata aga ausalt öelda oleks nad võinud eile mul ka kõrva ääres trummi lüüa ja pasunat puhuda (mida Kaiss ka tegi), nii et jäin sinnasamma lebama kuhu olin kukkunud.

On kuutsükli 6. päev. Algas "pehme aeg", sobiv purustusloitsude lausumiseks ja ruunidega ravimiseks.