Kinu, teater, tsirkus. Elus, laval, ekraanil.

-5. Kevad tuleb robinal, päike särab ja puha. Lauba-pühaba oli küll sihuke tuul, et võis julgelt purgaaks nimetada ja teede lahtikaevamine oli mõttetu töö, mille ma siiski korduvalt treeninglistel eesmärkidel ette võtsin. Kontorikoonlase elu on juba kord sihuke, et tekib igatsus füüsilise töö järele.

Reede vaatasime "Village"-t. Hea film.

Lauba sai siis Tallinnas muusikali vaatamas käidud. "Mees La Manchast", Kurva Kuju rüütel. Täitsa minu natuuri moodi mees, elab illusoorses maailmas ja on reaalse maailma kiuste endaga üldiselt rahul. See etendus kinnitas mu vaimu väheke. Vahepeal hakkasin ka juba mõtlema, et äkki peaks tõesti hakkama väheke tõsisemalt ellu suhtuma, endas sutsu künismi ja karedamat koorikut aretama, kaua sa ikka sihuke heatahtlik lollike oled, aga etenduse arenedes kadusid need mõtted nagu paha hais. Ka muidu oli tükk nauditav, eriti teine, traagilisem vaatus. Isegi pisara võttis peaaegu silma.

Piletid saime 400 krooni odavamalt kui plaanisime. Seal üks tädi müüs mittetulnud kaaslaste pileteid ja 300 asemel saime 100 krooniga kätte väga head kohad. Kuna rahavast oli suht hõredalt siis teise vaatuse ajaks istusime veel parematele kohtadele ümber.

Äratulek oli koomiline, sest mu stiilinööbid sõid niidid läbi ja ma kaotasin kõik oma nööbid, ehkki Helps oli neid alles ette taastanud. Nad kaovad üldse väga kergelt, paar tükki iga kandmiskorraga. Seekord lõin käega, ei hakanud üleski korjama, ostan uued, tavalised. Ja kõndisingi uljalt, hõlmad lahti põhjatuules ringi nagu Kurva Kuju viikingile kohane. Odavama pileti tõttu tasku jäänud boonuskroonide eest tingis Helps omale Merekeskusest käekoti välja. Müüja oli umbkeelne. Nõustus kõnelema ainult soome, vene või inglise keeles. Helps saatis ta kuu peale ja jäi eesti keelele truuks. Üldse alustati seal juttu alguses alati soome keeles, siis jätkati vene keeles. Eestlasi sealkandis vist üldse ei liigu.

Rongiga Tallinnasse sõites sain hea suutäie naerda, kui Helbe üksvahe istmelt tõusis, iste ennast nagu kinos kokku voltis ja Helps hooga põrandale istus. Minul oli nalja nabani aga tema solvus pisarateni kui ma teda Charlie Chapliniga võrdlesin ja rongitsirkuse soovitasin avada. Kaunishing nagu ta on, aga sai sellest üle varsti oli jälle rõõmus ja roosa.

Pühaba käisime Qnnil külas ja vaatasime "Signs"-i. Film ei olnud midagi erilist, tundus kaunis traageldatud lugu olevat. Algus oli paljutõotav aga muu kiskus juba väga loogikavaba reani. Päeval retkelsin Linnumetsas, käisin pajuoksi toomas vitsapunutiste tarbeks. Võtsin Pusle ka nööriotsas kaasa, metsas lasin lahti, sai loom väheke looduses ringi lehvida. Tuul oli nii hull ja lumi nii sügav, et vitsakoormaga tagasi jõudes olin päris võhmal. Metsas tõsi küll, tuult ei olnud ja päike küpsetas päris valusalt, see-eest oli lund nagu muda. Sordi omad olid lauba larpi teinud ja metsaalune oli tublisti jälgi täis sõtkutud. Kahjuks mitte see osa kus pajud kasvavad.

Täna ommiku tegi Helps pannkooke. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, tõin keldrist mustikamoosi ja jäin hommikut naudeldes vähe hilja peale. Selle võrra rutem tahtsin loomad ära toimetada. Veeämbriga ümber sauna nurga tormates (nupumehed olid otse joogipange omal pabuldanud ja vesi vajas vahetamist) libisesin, ja käisin koos pabulaveega täies pikkuses külili. Õnneks sai ainult üks käsi märjaks, suure tulva eest sain väledalt minema.