Kevad

+9 reedel, +3 lauba, -3 pühaba ja -5 täna. Seoses kellakeeramisega on päikesetõus nihkunud taas minu õueminemise hetkele, mis on üsna mõnus. Hoopis parem tunne on minna välja kui taevane ilu vastu vaatab. Ja õhk on ka selline karge ja energiat andev. Helps kõneles kuidas nemad olid isaga tavatsenud päikeseloojangu energiat kuskil künkaotsas õhtuti püüda, siis mina akumuleerin õues toimetades hommikukargust enesesse.

Reedel oli megailm, vesi voolas, lumi kadus nagu nõiaväel ja seal kus ei kadunud, aitasin ise kaasa. loopisin suuremad hunnikud laiali, nendele aladele kus maa juba paljas, siis sulas kiiremini. Maja ette oli tekkinud talve jooksul jääpank, kuhu me Kaisu vannivee alati valasime. Tõin lauda juurest raudkangi ja tuletades jälle pritsumaja päevi meelde kus oli vaja talviti veevõtukohta auk raiuda või hüdrandi kaan jääkooriku alt leida, andsin pihta. Ükskord kukkus kang ka läbi jääaugu sisse kui hooga sai löödud aga jää juba õige õhuke oli. Õnneks jäi kang põhja püsti, nii et kui käsi õlani vette torgata siis sai selle kätte. Nojah, selle jääpanga siis lõhkusin laiali ja vedasin käruga aiamaa piiridest välja. Ka Kaisu sai käruga sõita ja ta oli brrn-brrn-iga nii rahul, et pärast nügis seda ise mööda majaesist ringi.

Sellal kui mina lumetöödega ja puudel oksteharvendamisega tegelesin oli Kaiss muude asjalike toimetustega ametis. Näiteks üritas ta kassi jänesepuuri lukustada, hiljem ise sinna sisse ronida ja lõpuks kraapis sealt jänesesitta kahe käega välja. See oli peamiselt kuivanud pabulate kujul ja neid oli mõnus mööda puuripõrandat veeretada.

Kassiga seoses. Avastasime eile öösel, et Kaiss on Viiul peotäie karvu lõua alt välja kiskunud. Umbes pöidlasuurusel laigukesel oli ainult verevalum ja mitte karvaivagi. Helps langes selle avastuse peale päris näost ära. Otsustasime, et hakkame nüüd Viiut topelthoolega väikse maniaki eest kaitsma. Mitte et ta seda paha pärast teeks, poole aega on tüdruk rahul kui suudab kassi endale sülle pitsitada ja istub siis õndsa näoga. Aga kuna nad on enamvähem ühte kasvu, siis selleks, et kassi sülle saada räsib tirts loomakest üpris armutult. Igatahes tõusis meie lugupidamine kassi vastu tohutult kui ta ka sellise tooruse peale Kaisule viga ei teinud.

Ka on Kaisu nüüd suur kitsesõber. Nii kui lauda juurde satub, kukub kohe seletama mämm-mämm, mämm-mämm, sasib endale kümnekõrrese sületäie heinu ja kitseaia poole ajama. Kui teda siis pärast aia külge tõsta, siis pistab pea lippide vahelt läbi ja vaadates kuidas kitsed söövad, lagistab rõõmsalt naerda, nii et tilk püksis.

Otsisin üle tüki aja ka kaamera välja ja filmisin teda väheke. Aga objektiivi ees on tüdruk nagu tukunui. Vagasemat ja kombekamat last pole enne ilma peal nähtud. Väga raske on teda oma loomulikus rähklemises lindi peale saada. Kui ma ka kuskilt nurga tagant kaamerdan, siiski on ta väga terane ja märkab selle kohe ära. Ning tardub. Või siis tuleb armsa moosinäoga, käsi pikal: "Anna, anna."

Siimusti vennikestega sai siis maha pandud, et lauba on mäng ja üles sai ka taust ja värk. "Rahakirstu mägi" on mängu nimi. Sellel eesmärgil avasin kiirkorras oma uue relakaga rõngatööstuse. Tahaks nimelt selleks mänguks endale nahkrüüle rõngasriidest varrukad teha. Üldiselt on tähtaeg ebareaalne, sest mul on aega nii vähe iga päev sellega tegeleda. Aga ponnistada tasub, mine tea. Kolmveerand ühest varrukast sai eile valmis aga see oli kevadpühade olukorras, kus ma päeval tööl ei pidanud olema ja Kaisu uneajal sain rõngaid kududa.

Eile õhtul nägime netis üle tüki aja Meliani ja õnnestus teine endale külla meelitada. Ka Kaido "Lootus Sureb Viimasena" on taas Eestimeel käimas ja lubas läbi astuda. Kohe näha, et kevad saabub, rahvas hakkab liikuma :)

18. kuutsükli öö. Võimu aeg. Viljakusriitused, ka on hea aeg ennustada, panna paika teod, minevik ja tänapäev.

Taustaks: Eilsest kummitab peas Ljube "Starõe druzja", tegelikult mängib aga Blue birds refuse to fly "Celebration".