Mina veel siin?

Minek kuskile paremasse ja õnnelikumasse kohta on olnud kuidagi mingil määral ikka mõttes. aga millegipärast on mu kolkapatriootlik mõtteviis ja alalhoidlikkus seda ikka ära hoidnud, lisaks need väiksed plussid, mis justkui siinolemisel mu elul on. Nagu vanavanemad ja mõned sõbrad, töökoht ja täitsa sobilik elamine, hobid ja rahulik keskkond. Muidugi on siin ka miinuseid, nagu näiteks väikelinlik suhtlemislaad ja abieluvõimeliste meeste väike kontsentratsioon, aga turvalisus vist kaalub ema jaoks palju asju üles. Nii ma siin nüüd olen mitmeid aastaid justkui vaba minemaks kuhu hing ihkab, aga pole ma tartugi kolinud, ekstreemsematest paikadest rääkimata. Pole isegi piilumas käinud ei metsikut Egiptust või kuuma Tenerifet. Olen kaotanud üsna palju oma puudutusvõimest, saanud paljuski selliseks nagu ma eriti kunagi plaaninud ei ole, aga ikka veel ei ole miski mind niipalju raputanud, et ma kuhugi tormaksin.
Täna oma lapsepõlvesõbrannaga Soomes rääkides, ei saanud tema küll aru, et miks ma ei katseta, ja mina ei osanud midagi mõistlikku vastata. See mõte on nagu alati olnud, et ma ju võin aastakeseks minna kui ma tahan, sest lapsed veel nii väiksed, aga reaalseid samme pole toimunud, ja vaevalt et nüüdki hakkab toimuma või mine tea. Pole ma ju kuidagi teistest erinev, et minu hinges ei ole nagu mingit rahutust või otsimisvajadust, või et ma ei ootaks et õnn tuleb, siiani ma justkui olen oodanud, et ükskord olen ma selleks õnneks taas valmis ja ükskord tean ma täpselt kuhu ma minna tahan, siiani pole juhtunud.
Nii ma olengi avatud kõikide mõtetele selle mineku ja otsimise koha pealt, miks siis minna või miks mitte minna, kui vabad me oleme ja kui suur õnn meid seal kusagil mujal ootab? Ja kõige tähtsam, et kui palju ma ühel hetkel kahetsen, et ma midagi sellest vabadusest järgi pole katsetanud?