Viimasel ajal olen täiesti arvutist võõrdunud ning avalikust eneselahkamisest veelgi enam. Aga eilset fiilingut tuleb ikka jäädvustada

Nimelt olen sees tervishoius ju, ning hoolimata täielikust meediaeiramisest, jõuab seagripi info ikkagi masendava jõuga minuni. Nii oligi õhtul pandeemiahoiatuse levides täielik maailmalõpu tunne, seda süvendas Eesti raadio kesköine meeleolutund - Sulev Luige esituses Juhan Liiv ning sinna juurde erilised apokalüptilised laulud. Aga kõik lõppes õnnelikult, sest üks laul andis rahu, et kui ongi viimased hetked, peävad, aastad (?) siis igatahes olen just praegu õnnelik kõigega mis mul on :) Olen õnnelik, et elu on läinud nagu ta on, et mul on olnud õpetajaid ja õppetunde, ma olin rahul. Hommikul ärgates oli ainult kuidagi kummaline - taas argipäev? lihtsalt niisama? :D

õnneks on vähe vaja, tõesti, sest see, mis on oluline on tegelikult just praegu olemas ja see on kõige tähtsam.
Rõõmu ja...
...põrgulikke nude-tantse ümber tule ja öelge igaks juhuks igale sinipäisele nõiale tere, äkki on keegi tuttav, või siis niisama vägeva needmisjõuga eit :P