Täna tegin tasa eilset pikka ja mõttetut aruande kirjutamist ja sujuvalt kujunes nii, et peale poes hambapasta ja jäätiste ostmist läksime linna purkaevu äärde sööma, purskaevu servale kõndima, jalgu niisutama ja treppe mööda vudima. Nii kulus oma tunnike. Koju jõudes peale rattasõidu harjutamist maja ümber, rääkis Kaisu oma lemmikutest. Esialgu tuli välja, et kõige kallimad on talle tema Barbid, kallimad kui sõbranna, ja kallid on ka Rasmus ja tema Kaarel, ja ta armastab neid väga väga (väga õnnis nägu sinnajuurde). Ja Rasmusega on hea mängida, sest ta oskab äikese häält teha ja temaga saab väga hästi äikest mängida :)

Kaarel kõigub meil aga raske valiku vahel, kas olla suur poiss (st 4 aastane nagu õde) või olla kahene ja sellega küllalt alaealine, et tahta pidevalt tissi. Nii ta siis vaidlebki ükskord, et on neljane ja teinekord et kahene, aga üldiselt kui anda valik, siis on ta "lihtsalt poiss".

Armsad on nad ja hirmus asjalikud ka, erinevatel teemadel võib nendega pikalt rääkida, ja ehkki kõike välja öelda nad ei oska ja osa asju muutub täiesti muinasjutulisteks nende arusaamises, on nad väga terased, see on rõõm ja üllatab mind igakord uuesti. Vaatan väikest tillukest kaheaastast ja kuulen kergete keelebarjääridega maadlevat nupukat hiinlast, kellele on meie kultuur ja tegemised tihti üsna veidrad ja huvitavad.

Muidugi on nad enamasti lisaks superajudele ka lihtsalt lapsed, kellel soov ennast kehtestada, katsetada, kellele meeldivad üle kõige avariid, kõike järgi ahvida, nalja teha ja sülle pugeda. Ja tegelikult tahame meiegi neid asju, lihtsalt oleme oleme saanud juba sotsialiseerituteks ja viisakateks. Mina küll tunnen, et mingi osa minust jääb alati lapseks ja see lapselik rõõm elust aitab teinekord elutahet taasluua.
Rõõmu