Puhun minema masenduse. Minu jõulud ei hakka aastakümneid koosnema mälestustest, kuidas mu pere lagunes. Kui mõni laul seda meelde tuletab, siis ikka selleks, et ma teaksin, et see hetk oli olemas ja õpetas mulle midagi inimeste kohta. Õpetas ennast käsile võtma ja oma alateadvust usaldama. Nüüd ma tean, et kui ma suudan manada meelde helgeid hetki, siis need ka taastuvad ja annavad jõudu. Selleks ongi vaja meenutuslugusid. Ja ma tean, et kui ma nendest ka veel ei õpi, siis tuleb õppida oma vigade kordamisest. Kõik proovitud, kõigest õpitud.

Aga Kaarel juba võlub nähtamatut lund peo peale ja toidab mind sellega :). Poisu oskab ka viieni lugeda, ehkki muidugi mitte kokku lugeda päris õigesti. Kaisu on nüüd hoopis Anna Liisa, sest sai Kukerikii DVD Mammalt ja Tõnnilt sünnaks. Magavad nüüd koos Kaisu toas, et ma saaksin õhtuti voodi lugeda ja hommikuti kella peale ärgata. Tunnen end taas kui tudeng, omades isiklikku voodit, milles veeta isiklikku aega ja tehes üle pika aja taas eksameid.

Kõigile kalli ja jõudu naeratada, kasvõi mokaotsast, läbi pisarate, sest muidu võibki nutma jääda.