emme, miks sa issiga abiellusid?

Kaisu Anni huvitab viimasel ajal üsna tihti küsimus: emme miks sina issiga abiellusid? Issi miks sina emmega abiellusid? Vastus, et noo eks ta ikka meeldis mulle hirmsasti, rahuldab teda, aga ikka tekib see küsimus mõne aja pärast uuesti :)
Buratino mäng on lapsukese ka täiesti hõivanud, ta tahab, et teda enamus ajast Buratinoks kutsutakse, kõnnib ringi triibuline tipuga müts peas ja on hästi asjalik, sest puunukud ju ei ole eeldatavasti eriti tundelised. Sai ka pika nina ja vaheldumisi on ta saatjateks papa Carlo, kass Älis, Artemon kass Basilio ja väike Buratino. Neid karaktereid esindavad kõik ülejäänud kohalikud. Ühel õhtul peale sünnipäevalkäiku oli väga eriskummaline (püsimatu tütarlapse mängurepertuaari jaoks), et me mängisime, et Kaisu on nuku. Kuna tal oli imearmas roosa puhvis ja mitmekihiline tutiga kleit, siis ta oli Malviina õde Balbiina. Papa Carlole (alias mina) kingiti ta kastiga, kus ta kleit puhvis jalad üle ääre sees istus ja liikumatult ringi vaatas. Me Kaarliga kammisime teda, toitsime ja liigutasime ta käsi ja jalgu. Panime Balbiinat ka tuttu ja istuma ning arutasime, kas kaval Karabas Barabas ise on nii kauni nuku valmis meisterdanud. Igatahes tundus Kaisu/Balbiina iga hetke sellest ebatavalisest mängust nautivat ja ausalt öelda mina ka, sest selline elusuuruses nukk on ikka olnud mu lapseea täitumatu unistus. See mäng tõi mulle meelde kunagi nähtud ema lapsepõlveaegse lastefilmi Tuttist, kes mängis elusuurust nukku ja kolmest paksust. Kahjuks ei osanud ma seda Kaisule eriti täpselt ja lõpuni jutustada.

Kaarel on tõestanud seda, mida ma algusest peale olen kahtlustanud, et ta saab kõigest aru mida räägitakse. Ja tõestamine toimub nüüd lausa läbi kõne. Üks tunnistus keele omendamisest oli tänaõhtune magamajäämise posistamine, kui üritas pead mulle kaenlaauku sättida, siis täpsustas läbi unehägu "Pea". Hommikul katsub aga kõrva ja seletab "kas, kas" mina siis, et mida, tema, et "kõiva, kas". Mis tähendas, et tal on kõrv ja neid on kaks. Vot kahe piires loendav aasta kaheksakuune on meil siin. Värvieristusega on nii, et enamusi värve pakub ta esimesena igaks juhuks "ioosa", kuna karta on, et seda värvi peab ju maailmas kõige enam olema, või vähemalt on meie seni nii printsessiderohkes maailmas.

Lihtsalt nii armas on olla ja ritsikatega mürada või õhtuti enne magamaminekut kudistada lõbutseda. Ma usun, et sellist elu ma tahtsingi :)

ja see et kõik muu ei lähe alati kohe nii nagu ma tahaks, ei takista mul aeg ajalt end taevalikult tundmast, täis rahulikku enesekindlust. Määratlemine ja sõnastamine on üleliigsed. Ma lihtsalt olen siin ja praegu ja see on paganama hea.