Jälle käisin koolis ja teemaks oli lastekaitse ja laste väärkohtlemine. Ja no oli mul ikka tegemist seal. Suu kinni ei püsinud ja tõekspidamised, arvamused ja igast muud ideed vupsasid minu tahtest olenemata lagedale. Või tegelt eks ma ise ikka tahtsin ka teistele jagada seda, mis mul raske vaevaga on maailma kohta avastatud ;) ja tegelt kuna grupp on alles uus ja ilma suurema mõjuta minu elule, siis oli hea läbi seisukohtade kaitsmise endas paremale selgusele jõuda.

Järeldus siis selline, et hoolimata pealispindsest vagadusest, on minu sees peidus täiesti minu enda isikupärane nägemus maailmast ja mul on raske seda ainult enda sees pidada. See maailmanägemus on kombinatsioon erinevatest sotsiaal, ühiskonna, psühholoogia ja maailma alternatiivselt nägemise teooriatest. Siin on olulisel kohal võimalikult väheste hinnangute andmine ja sisetunde usaldamine, kuna teooriad on ajast aega ikka päris rappa ka pannud omadega. Minu versioonis maailmast, on iga inimene ainulaadne ja võrreldamatu ning normid ja statistika on informatiivse, mitte määrava tähtsusega

Tegelikult ma ei imesta, et see päev kujunes mu eneseavamise päevaks, sest hoolimata vähesest magamisest, oli mul terve tee Tartusse võimalus intelligentse ja haritud inimesega elust ja ühiskonnast rääkida.
Eks vahest ongi vaja kõvahäälselt sõnastada oma hetkeolukord uskumustes, et see fikseerida ja teha võimalikuks edasiliikumine.

Ning päeva naelaks oli see, et mu poja oli täna päev otsa ilma mähkudeta ja kuivade pükstega, käies vajadusel potil. Uus päev aga toob krooniliste hilinejate ajapuudusele tunnikese lisa - elagu sügisene kellakeeramine! Nii et homme saame Kaisuga enne mu äraminekut ka kalli ja musi teha, sest "kümneni" ta ometi ei või magada. Hip hip hurraa!