Sõbrad ja Karupäkad

Mõtlen ja olen jälle olemas.
Hea on vahest leida mahti mõelda pikemalt ja sügavamalt kui päevamenüü või pesusorteerimine või ... Uus kodu on mind omaks võtnud. Uut kodu on väisanud ka vanad sõbrad. Ise sai külas käidud vanadel sõpradel. Ja need külaskäigud ei olnud sellised niisama koos veedetud aeg, vaid neis oli midagi uut. Tegelikult on vanade sõprade võõrustamine vähe hirmutav, sest varem oli sellisel puhul tegu jagatud vastutusega, nüüd aga tuli oma kohandatud mina ja täiesti uue kodu ning perekondliku situatsiooniga leida üles see sõprus. Aga mulle tulemus meeldis. Ka lapsed olid õnnes oma kingitustest, Kaisu sa mõlemad filmid täna vaadatud kutsuva päikese kiuste ning Kaarel piiksutas oma mängupuldiga igal koosolemise hetkel. Vein jäi joomata, aga küllap saab ka tema oma toomisvaeva tagasi teenida.

Taevas ja pörgu. Enamasti siiski taevas :) Sinilaotusse saan siis, kui suudan meelde tuletada tunde, et olen väärt seda kõike imelist, mis mul on. (ja rohkemgi veel)
Kõige kallimad praegu on õhtune pisipiiga magamapanek rahus ja teineteisemõistmises Viiu Härma hundijutu saatel, põues nohistav ja hiljem külje alla pukseeruv minimees, Lofo nautlemine õhtupäiselises köögisohvas ja üle kõige uued või taasavastatud vanad rahud minus eneses.

PS takkajärgi tänud iirlastele kõigi vahvate kingituste eest, kingiavamise ootuse näod täis hüppamist ja kilkeid, olgu teile unedes tänuks :) klaare tundeid ja ahmast pilku teie vahele ja ümber