Kõigile tuntud ja tundmatutele sõpradele soovin lapsikusi ja elurõõmu :)

Käidud, tehtud, tuntud võiks öelda meie nädala kohta. Käisime nimelt vanaema-vanaisa juures pikemal külastusel, millega kaasnes erinevaid tõbipuhanguid. Kaisul meeletu köha, mille ravimiseks veetsime ühe õhtu vannitoas paksus aurus, koos vist kuue erineva ravimeetodiga. Täna öösel aga jäi Karlutt kõhutõppe, mistõttu on nüüd pepuküünlaravil (paratsetamol). Karlutika haigus on muidugi selline, et kui väga paha, siis viriseb, aga kui nii paha enam ei ole, olgu palavik või tatt voolamas, siis müttab aga vapralt mängida. Nii, et kui ta mingil hetkel süles on nõus istuma, siis on mul kerge paanika igatahes.Lõbusam osa külaskäigust oli Krissuga jalutamine ning külaskäik tema väga armsasse koju.

Kaarlil õnnestus oma keel ühel õhtul katki hammustada ning siis ta käis ringi nagu väike vampiir, verenised suunurgas :) Kaisukas nautis Lotte maailma pildis ja sõnas. Erilist jutuvestmiskunsti nõudis sööbikutest ja pisikutest pungil Lotte jutu jutustamine pooleteise tunni jooksul vannitoas "otseduure" tehes. Tol õhtul mõtlesin, et olgu mis on, aga jutustada tuleb niipalju kui jaksan, alati kui soovitakse niikuinii ei jaksa/suuda. Sest õige varsti õpib tips ise lugema ja siis on võibolla kadunud mu ainuke võimalus temaga suhelda, sest ma arvan, et juttude neelamisest saab tema lemmiktegevus.

Enda kohta avastasin ülima tundlikkuse, iga kriitiline pilk ja märkus jäävad kuskile alles. Ehkki mõistan, et kõik on ju ainult minu hüvanguks, leian siiski pidevalt, et minu vabadusi piiratakse. Sest ma ei saa ju teha asju, mis on kõigi teiste arvates ehk õiged, aga minu meelest mitte. Ma võin vihastuda, aga ma ei suuda vihata pikalt ja pidevalt. Aga olen märganud, et minu endast välja minemise hetked toovad mu lahkunud abikaasa näole rahulolu. Tundub, et lihtne on lahkuda, kui sa tead, et sinu tegevust on pärjatud tunnetega. Ehkki vihastumise tagajärjel pean kõvasti tasakaalustuma, on saadud teadmine edasiminemiseks oluline. Ma ei usu, et olen leinamas või eitamas. Mu ajus paigutub iga päev midagi ümber ja peamiselt tuleneb mõnetunnine masendus tingitud kokkusaamistest. Aga mu masekast vabanemise vilumus aina paraneb ja maailm huvitab mind endiselt hullupööra.

Iffi sõnadega (Kaisuga köögis üles-alla lenneldes):

mõnikord ma komistan
ja mõnikord ma kukun.
Niikaua kui mul hing on sees
tõusen ikka üles.