18. september, esmaspäev, 2006

Täna küsis üks sõber mu käest veidi nõu ning kribasin kiirelt tema jaoks mõne rea. Sain kiita:

Terav kirves leiab kivi, Peremehe nüri kirves lõikab enam kui kolme sulase teravad kirved, Terav kirves lööb valusa haava, vana.. says:

tead, mis.....ma praegust õppisin kirjutamise ära...see tekst mdia sa kirjutasid .....see oli jumala hää..ja nüüd ma oskan ka nii hästi kirjutada

A says:

:D

A says:

siis anna pihta

Terav kirves leiab kivi, Peremehe nüri kirves lõikab enam kui kolme sulase teravad kirved, Terav kirves lööb valusa haava, vana.. says:

:D

Terav kirves leiab kivi, Peremehe nüri kirves lõikab enam kui kolme sulase teravad kirved, Terav kirves lööb valusa haava, vana.. says:

/.../..tegelt..see jutt mis sa kirjutasid..see oleks nagu kirjaniku kirjutatud...

Tore kui ma suudan veel inimesi positiivselt üllatada. Mis tuletabki mulle meelde, et juba ammu vedeleb arvutinurgas üks 50 lk-line Iidmaa teemaline lugu mis on piisavalt valmis et välja printida ja rahus vigade leidmiseks üle lugeda. Pole aint seda aega olnud kusagilt võtta ja nii ta ootabki oma tulemata hetke. Suht keskpärane lugu iseenesest tuleb tunnistada, töö juures veerand tunni kaupa vabadel hetkedel paberile visatud. Iseseisva jutuna ka seetõttu veidi nõrk, et on mõeldud sisse juhatama pikemat sarja mida ma tõenäoliselt kunagi valmis ei kirjuta. Ainus miks ma selle üldse lõpuni kirjutasin (sest kui ma seda kunagi alustasin jätsin ta kuskil poole peal paariks aastaks lauasahtlisse vedelema teiste samasuguste hulka) oli see, et kirjutamisvajadus ei ole kuhugi kadunud. Aeg-ajalt kui tuleb kirjatöös pikem paus, siis tunnen kohe, et enam ei suuda, nüüd tahan midagi paberile panna. Sellistel hetkedel võtsingi tolle pooliku jutu taas ette. Mnjah. Tegelt ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Mingi mõttetu uitmõte tuli välja. Ma olen vist lihtsalt väsinud.

Tegelt tahtsin kirjutada Kaarlist kes ajab end juba käpakile ja tundub et pole enam kaugel iseseisvast ringisibamisest. Üksi voodile teda jätta enam ei saa, veeretab end seal ringi, ka üle patjade nagu kunstvõimleja kunagi.

Ka söömisel on ta juba suur poiss. Sööb lusikaga. Kusjuures kahe lusikaga. Sest kui lusikas tühi, siis ei anna ta seda enne käest kui uus, täis lusikas talle vastu antakse. Selles suhtes on ta emapoolsesse vanaisasse - kaupmees Nossov igast asendist :D

KaisuAnn maniakistub iga päevaga üha enam - hääl järjest valjem, liigutused osavamad, hüpped pikemad, haare tugevam, arvutihiirega täpsem, taip erksam, teadmised paisuvad - ning mis kõige olulisem...järjest väsimatum. Ning Kaarelpoiss on ta endale täiesti ilmselt eeskujuks võtnud.

Helps tellis tüdrukule Muumitrolli ajakirja. Tulin täna veidi varem töölt koju ja uurisime tipsiga selle kaanest-kaaneni läbi Kaarel kõrval uudistamas ja krabamas. Nüüd on ajakirja kaas kolmest kohast lapitud.

Hea meelega võtaks sinise lehe, saadaks töö põrgu ja jääks nädalakeseks perega koju.