Viimane kuu aega käis lisaks kommertslarpidele ja muudele üritustele ka mütokaks valmistumine, et meie omad kõik ajastupärastada. kaks viimast nädalat olid eriti karmid kui pea iga päev sai larpivärgiga tegeldud. Päris ära tüütas. Nüüd on kohe hea veidi hinge tõmmata.

Aga müto larp oli viimasepeal. Ma pole nii ammu saanud korralikult rolli mängida, alati ise otsapidi korraldaja olnud. Erieniga Chloe näitas, et saab larpikorraldamisega vabalt hakkama aga mütoka omaga näitas et ta saab sellega hakkama hindele "väga hea". Loomulikult ka teised sealsed GMid aga need otsis ju Chloe kokku, onju. Ja sealne reedeõhtune kontsert - tuhat kuradit - ammu pole nii mõnusa muusika järgi tukka loopinud. Kaisu muidugi kuulis kuidas ma Helbele ütlesin "näppu visanud" ja vahtis teine siis mulle nii suurte silmadega otsa ja küsis: "Issi kas sul ei olegi enam näppe?" Igatahes, eeldasin et see saab olema aasta tähtsündmus minu jaoks ja ma ei eksinud. Kahju ainult et just sel hetkel kui minu pere ja kai koos kompaniiga kohale tuli sadas. Kogu ülejäänud aja oli ilm väga ilus, nii et sai lageda taeva all magada.

Mare on nüüd Remnikul laagrijuhataja ja nüüdsest ma siis üksi arendan Jõgevamaa ohvriabi. Selle võrra on siis rohkem sebimist ja vähem aega oma asjadega tegelda.

Karlutt on vana tegija. Pühapäeval kui oli grill-tsill 6. pulma-aastapäeva puhul siis Kaarel kui mul süles istus ajas ennast muudkui ise istukile. natuke istus selg sirge, mina sikutasin ta siis jälle lamama, et tal selg kõveraks ei vajuks. Ja tema kohe jälle istukile. Ning nii tükk aega, nagu poiss oleks kõhulihaste harjutusi teinud. Ja hirmus õefänn on ta ka. Kui Kaiss taga tegeleb siis naerab nagu pöörane. Ja täna vahtis kuidas koerad mürasid - lagistas mis hirmus - jube naerukajakas on sell igatahes.