No kui nüüd eelmise kirje juttu jätkata, siis rongil avastain, et mul pole Jõgevale sõiduks raha aga Vints hea hing laenas ühe puuduoleva kümneka. Rongilt koju ja kohtusin teel papsiga, kes just mede poolt tuli ja raporteeris, et loomad on sööki täis topitud. See oli hea uudis mu väsinud vaimule ja sibasin koju. Kuna süüa polnud veel jõudnud midagi, asusin endale ninaesist korraldama. Helistas Helps, kes ütles et on valmis ikkagi Tartu minema ja et vaatavad tipsiga Tweenied ära, panevad valmis ja hakkavad tulekuks sättima. Seetõttu ma ei heitnud ka magama, vaid koristasin tube ja olin muidu üliasjalik ja muidugi kirusin ennast pärast, sest ma polnud pannud tähele, et Helps ütles mitte et hakkavad tulema, vaid tulekuks sättima. Mis tähendas, et ma oleks mitu tundi magada võinud. Nad jõudsid alles kella ühe ajal Põltsust meile. Anne autoga, lapsekari pardal.

Siis igatahes teele. Tartust käisime raekojast läbi ja saime Kaarlile linna poolt kingitud vapiga hõbelusika rõõmsateks omanikeks. Lisaks trehvasime ka Lagle ja tema juntsidega (kui väga täpne olla, siis Helps tõi nad isiklikult anne autoga kodurüpest raekojarüppe) ja siis suundusime edasi nende poole. Hiljem tuli ka Ygalerist Kiis koju. Mõnus oli. Lapsed said hästi läbi ja neil oli lõbus, see andis lapsevanematele vabaduse omavahel ladusamalt lobiseda, tähelepanu ei pidanud liig tihti kõrvale hälbima. Oleng jätkus kuskil kuueni. Siis toppisime end autosse, lapsed uinusid ja mürinal koju.

Lapsed kodus magama ja siis u. kella kaheksa ajal haiglasse Kadikat külastama. Kahtlustatakse puukentsefaliiti, peale mini-erna läbimist leidis endalt neid tükki kolm. Viisin talle pleieri ja plaadihunniku, et seal palatikaaslaste oiete seas ka mõni mõnusam heli kuulata oleks.

Õhtul kaebas Helps kõhuvalu, olengul söödud rämpstoidu hulk ületas tema taluvuse piiri, see oli vist poolaastakogus ühekorraga :D