Juba vastu hommiku algas sadu. Mõnus oli lesida sooja teki all ja kuulata vihmapiiskade rabinat. Vahepeal tuulehoog muutis nende ühtlast rütmi. Kuskil kuue ajal paterdas ka Kaisu oma voodist sombina minu kõrvale. Teise õla taga nohises Kaarel ja tema taga Helbe. Vaatasin et ühe lapse jagu jäi voodisse veel ruumi :D

Saja-saja vihmakene. Ma juba kujutan elavalt ette kuidas Kadikas ja kompanii vonklevad mudas ja märjas metsas oma kolmekümmet vastutegevusega kilomeetrit. Juba et seda kõrvalt näha ja naerda luksuda olen ma nõus sinna rühmajuhiks minema :P mis siis et ise sealsamas lögas liguneksin. See annabki elule mekki. Aga nüüd on juba kergelt hilja - oleks ma enne teadnud et sadama hakkab ;)