Eila, kolmapäeval kui tööpäev oli läbi, sibasin laulutundi, haarasin tipsi kaenlasse ja padavai Kadika poole. Tema haaras Miku kärusse, ootasime veel ära Träguni ja siis, igatahes algas teekond Musta Kuusikusse kus toimub järgmine Iidmaa. Ma vahetasin kodust möödudes käru lapsetooliga jalgratta vastu, keelitasin ka Helpsi kaasa aga ta jäi Kaarliga askeldama ning siis edasi.

Teekond sai pikk ja aeganõudev, sest Miku ja kaisukas trikitasid ja lõbutsesid teepeal nagu jaksasid. Nende liikumiskiirus aga oli äärmiselt kõikuv. Vahepeal nullilähedane, siis tormiline jooks ja siis tagasikäik. Aga neil oli lõbus ja teineteise seltskond pakkus rõõmu. Kõige karmim etapp oli siis kui suvilate juurest möödusime, seal on teega rööbiti suur veega kraav ja iga suvila eest viib sild üle kraavi. Iga sild on isesugune: mõnel lihtsalt purre, teisel on truup ja pealiskiht telliseid täis aetud, kolmandal raudteeliipritest majesteetlik keskajasild, neljandal betoonist valatud või tuhablokkidest või siis maakividest laotud, uh vaatamist jätkus ja lapsed muidugi tahtsid kõik need sillad läbi käia.

Ainult et Kaisu nimetas Mikut jäärapäiselt Vinkuks. No kõla on ju sarnane küll aga... lõpuks kui ta oli seda pool õhtut teinud, siis lipsas mulgi juba Mikust rääkides Vinku üle huulte.

Siis lõppes asula ja algas mets. Ho-ho-hoo, tõeline needuste allee. Poole tee peal ei olnud enam võimalik käruga liikuda ja ratas muutus ka koormavaks, siis sai pisilased kukile võetud, sest need olid juba väsinud ka ja keeldusid oma jala peal liikumast.

Aga koht on hea ja ettekujutuse sellest sai. Ükspäev oleks vaja veel ilma lasteta see risti põiki läbi trampida ja endale kogu ala korralikult selgeks teha. Ja ala on suur... ja omajagu põnev...

Tagasiteel saime Helpsi ja Kaarliga kokku, kes ka olid oma asjadega valmis saanud ning metsaäärde kügelema tulnud. Ta ei hakanud meie käruga mööda heinamaid hüplema ja tiirutas niikaua läheduses. Tagasitee möödus samuti mõnusalt, lapsed olid küll juba väsinud aga suht lõbusas meleolus. Kahepeale pakk komme ju ikkagi kõhus. Meie maja juurde jõudes avastasid nad veel liivakasti rõõmud ja nende poolest oleks me võinud sinna ka hommikuni vist jääda. Kadikas laotas juba tekigi tee äärde maha ja keeras end vinklisse kui Mikule alles meenus et ka jänesepojad tahavad ülevaatamist. Kuna aga kell oli juba pool kümme siis vaigistasime lapsed ja iga roju oma koju.