Lauluõpetaja kõneles mammile, et kui Kaisul on sõnad selged nagu vesi siis paneb ta silmad kinni, tõstab nina taeva poole ja lõõritab nii ennastunustavalt, et ühekorra jäid kõik teised lapsed lausa vait ja vahtisid kuidas Kaisu Ann laulab. See ei üllata mind, ta tõepoolest hirmus laulufanaatik. Eile õhtul kui Trägun ja Kadikas pidid tulema Träguni tutipeo afterpartile minu poole, siis Helps võttis Kaisu magamapanemise üle. Ühe unelauluna laulis talle käigupealt loodud viisi kuidas Laul tuleb ja Kaisut otsib, küsib et kus tüdruk on ja mis ta teeb. Ja kui ta vaikis, siis Kaisu laulis talle vastuseks.

24. mai 17.00 on tütretipsi lauluringi kevadkontsert. Nagu ikka kui nad uusi laule õpivad, siis anti koju kaasa laululehed. Pean muidugi oma häbiks tunnistama, et noodilugemise kunstis ei ole ma just eriti osav. Pigem vastupidi. Oskused piirduvad sellega, et ma taa, taa-aaa ja tititaaa jne tunnen ära ja oskan laulda aga jo-le-mi-fa-sol-la-si kõrge kunstini ei küüni. Mina olen harrastanud seda nippi, et mida kõrgemale triipude peale noot on tehtud, seda kõrgemalt tuleb laulda ja mida madalamale on noot sinna sätitud, seda madalamalt tuleb laulda. Kui kõrgelt ja kui madalalt just, see on sihuke kõhutunde küsimus.

Aga Nele on meil peres selline helikunstis arenenud olevus, et kui tööle tulles Kaisu mammi juurde viisin, siis andsin talle ka laululehed kaasa, et Nele-tädi oskab ehk õige viisiga aidata. Muidu Kaisu on ise ka teinekord ette laulnud kuidas mõni lugu peab kõlama aga kui on palju uusi laule, siis ei pruugi tal ka meeles olla.

Kaarelpoiss kasvab ja omendab uusi oskusi samuti iga päevaga. Ja kõvasti suhtlejamaks on ta muutunud, selline naerukajakas et hoia ja keela. Ja laulusõber on ta ka. Eile kui laulsin talle vana head mõmmi laulu siis naeris ja hakkas vastu koogama silmad peas säramas. Nad olid Kaisuga kokku leppinud vist et püsivad mõlemad nii kaua üleval kui jaksavad. Kaarel jäi magama alles siis kui Kadikale ja Trägunile eelmise aasta jüriöö videot näitasin ning talupojad suurt kisa ja lahingukära tegid. See oli tema kõrvadele kui rahustav heli ning poiss uinus. Viiking kasvab temast, pole kahtlustki.

Vot Kaisu ja viikingitega veel seoses. Õppisid nad Helpsiga üks päev seda Soola ja vee saagat. Pool esimest salmi said ka selgeks kenasti:

Raba on maa mida künda ei saa

Igal õhtul läed õndsana magama

Mere poolt taas tuleb ründaja

Pistab nahka su agana

Kaisu Antsu arvates on agan mingi elusolend, kes tuleb pärast ründaja kõhust välja lõigata, et välja päästa. No nagu Punamütsikese ja hundi ja 7 kitsetalle jutus. See on ju elementaarne tegu eks ole, kui keegi su sõbra või miskit nahka paneb siis tahad teda kätte saada ja siis kohe noaga kõhu kallale.

Ma ise aga käisin eile Mustvees. Säälsetel inimestel on kehv meile siia kogu aeg sõita kui nad vastuvõtule tahavad tulla. Läksin et ajan seal linnalt miski nurgataguse välja kus saaks vastuvõtte korraldada.

Bussiliiklus on nii hea Jõgeva ja Mustvee vahel, et ma pidin sõitma ümberistumisega Tartu kaudu, sest otsebusse tööaja sees ei sõida. Ainult õhtul seitsma ajal miski kolgutis läheb. Tagasi sama tee. Siis saan kella 18.00 Jõgevale tagasi.

Mustvees kui bussist välja astusin hakkasin teed küsima. Pärast seda kui esimene kellelt teed küsisin muga üldse suhelda ei taht läksin kultuuripalee wc-sse. Võtsin eest päikeseprillid, panin juuksed kombekasse patsi ja võlusin särava naeratuse näole ning enam ei näinudki ma välja nagu bandiit või Hollywoodi narkodiiler ja suhtlemine kohalikega hõlbunes.

Käisin linnapea juures ja kultuurimaja juhataja manu ning kultuurimajja ma ka toakese sain, tasuta ja puha. Meer lubas ka hoolitseda et linnalehes ilmub miskit kuulutusevärki et rahvast teavitada minu olemasolust. Sotsiaalirahvaga kahjuks ei kohtunud, need olid miskil teabepäeval aga see-eest käisin läbi mõlemad kohalikud koolid. Sääl juhtus teine tore seik. Astun mina õpetajate tuppa, seal käib hirmus kisa ja kära-jutuvadin, kuskil kümmekond pedagoogi tunnevad end vabalt. Küsin mina direktorit ja tuvustasin end: Karukäpp, Jõgeva Ohvriabist. Vat siis saabus kabinetti nagu noaga lõigatult haudvaikus. Umbes sama efekt kui ma oleks hüüdnud, seis politsei! Esimene hetk valdas kõiki kangestus nagu ma oleks miski koll. Ainus vahe, et keegi ei üritanud pärast kangestushetke akna kaudu põgeneda.

A Mustvee on ilus linn. Suvel peaks seal veelahingu ära tegema küll. Minema sain sealt ka kenasti. Ei pidanudki Tartu kaudu loksuma, vaid Egoril oli vaja kainet autojuhti, et isatalus ära käia ja seda matusteks korrastada. Ta leidis miski teise vennikese kes mu Jõgevale tõi ja siis võtsime Kaisu ja mamma peale ja sõitsime Lasinurme. Egor kõneles, et ta on sellepärast purjus, et isa käib teda unenägudes kummitamas ja tahab justnagu midagi öelda aga räägib nii segaselt et midagi aru ei saa. Ta ei saa juba mitmes öö magada.

A Lasinurmes oli vahva. Suured põllud ja mets ümberringi, lähim naabertalu jääb pea silmapiirile. Matkasime Kaisuga sellal kui mammi külaeitedega peieplatsi korda sättis laialt ringi. Meeletu kui mõnus on ikka padumaal olla. Vaikus, rahu, metsad. Kaiss oli ka sillas, tutvus punaste sipelgatega ja asjatas üldse õhinal ringi.

Pärast läksime Kaisukaga tuppa. Asjatasime seal ringi, tips ronis kõik voodid, toolid ja diivanid läbi ja siis Kaiss ühtäkki vahib aga nurka ja küsib mu käest: A kes see seal televiisori juures on? Ma vaatan, ütlen et poisi pilt on teleka peal. Kaiss: Ei, see seal televiisori juures, kes see on? Ma vaatan, peale teleka, pildi ja küünla pole seal midagi, Ütlen et: küünal. Kaisu pööritab silmi: Mitte küünal, kes see seal teleka juures on? Ma lõin käega, äh pole seal kedagi. Kaisu siis ohkab alistunult, vaatab vaipa ja ütleb: Aga vaip on hea, see ei räägi midagi. Vaip on vait. No ja siis läksime kolistasime kogu ülejäänud maja ka läbi.

Täna hommikul kui käisin enne tööle minekut mammi juurest läbi ja Kaisu sinna viisin, siis mammi rääkis mulle jälle sellise loo. Et sellal kui me kaisuga mööda metsi trampisime, tundus talle, et keegi justkui läks majja. Kuulis seest hääli ka, nagu juttu oleks aetud. Mõtles, et meie ja läks ka tuppa. Avastas siis et maja tühi aga järsku tundis kuidas keegi seisab tal selja taga. Ütles, et läks üleni kananahka ja juuksed tõusid peas püsti, vaatab seljataha – kedagi ei ole. Ja pani nagu püssikuul majast välja.

Hiljem, enne äratulekut kui ma viisin külatädid koju ja mammi ning kaiss olid kahekesi maja juures siis käis majas ilge mürtsatus, nagu oleks kapp ümber kukkunud või miskit. Mammi võttis südame rindu ja käis sees vaatamas – mitte midagi, kõik oli täpselt nii nagu ta oli ära koristades jätnud. Kui mammi koju jõudis ja vererõhku mõõtis, siis oli see üle kahesaja olnud.

Aga õhtul tulid Trägun ja Kadikas meile ja grilltsillisime. Kuna Egor oli tagasi jõudes nii täis, et jäi mul kõrval magama, siis jäi auto ööseks minu käsutusse. 300seeria bemar, 2,6 liitrise mootoriga ja vist 180 kilovatiga :D Rahvast koju viies lasime siis iga nurga juures papud suitsema ning sirge peal saime 190 km/h kätte. Kahesajani ei küündinud, tee lõppes otsa, pidi pidurdama hakkama. Tiskotümpsu panime mürtsuma ja…tuleb tõdeda, et meis kolmes on ühed tublid rullnokad kaduma läinud.

Brõnn-dada-brõnn-da.