22. dets. Neljapäev 2005

Ärkasin koerte kisa peale. Eile õhtul ei saanud ma postkasti lahti ja tõin ta seepärast tuppa sulama. Nüüd aga ei osanud postimees kuhugi kirja panna. Selle aja peale kui ma välja sain, oli ta pannud kirja prügikasti peale ja varvast visanud.

Ja mina mõtlesin, et teen täna kui üksi kodus olen pikema uinaku. Ju ma siis pole une jaoks loodud.

Hommikul läksin tipsidele mammi juurde järgi ja siis sai Kaisukaga arsti juures käidud. Meie perearst ignoreerib mind. Isa ei ole vist usaldusväärne olevus, mind ei peeta isegi mittu pilgu vääriliseks. Kui ta midagi küsib ja vastan mina, siis ta nagu ei kuulekski ja ei usu seda enne kui Helps kinnitab. Täna ma ei hakanud sisse minemagi, ei näinud mõtet. Kaiss sai difteeria-läkaköha-teetanuse süsti ja oli kole õnnetu. Lisaks ka lastehalvatuse tilku.

Tips on 89 cm pikk ja 13,5 kilo raske.

Pärast läks Helps kirikukaltsukasse ja meie tipsiga raamatukokku. Sain sealt Fowlesi “Daniel Martini”. Kuna õhtuks nõutas Põltsamaa vanaema meid enda juurde, siis saan seal ehk rahulikult lugeda. Koduteel astusime ka kaltsukast läbi, sain sealt endale uue mantli. Veidi pikem kui mu praegune, pooleldi sinelilõikega, justkui rätsepa juures tehtud, ümber kere nagu valatult. Vana hakkaski ära kuluma, nüüd on siis lisaks igapäevamantlile ka visiitkuub olemas :) Jama on ainult selles, et kuna ürp on kere järgi, siis ei anna sinna miskit paberilehest suuremat eriti tasku panna, kohe tekib mingi mügerik. Vägisi pean hakkama mingi koti peale mõtlema.

Helps jäi linna ja me tulime Kaiskaga koju. Tassisime puid ja panime ahjud-pliidi kütte. Seni kui ma kütsin, siis Kaiss mängis oma poniga ja plasteliinitegelastega. Pärast tegin kartulikooke, Kaiss kiikus köögiukse küljes oma kiiges ja nosis neid. Mulle tuli kohe mu oma lapsepõlv meelde. Istusin ka köögis, kartulikookide lõhn umber küdeva pliidi. Oh aegu ammuseid.

Kaiss oli süsti saamisest ja üle tüki aja taas kodus olemisest vist õige väsinud ja kaunis vagur. Vahepeal kaebas, et rohi valutab plaastri all ja las issi võtab rohu ära. Et ma ei saanud seda teha, siis teatas tips et ta on “kulb”. Pidin siis lohutuseks teda kallistama ja musitama ja pai tegema.

Ilma suurema sõjata panin pisikese voodisse. Alguses ta justkui tegi moepärast paar protestipiiksu. Aga siis panin köögis hästi vaikselt raadio mängima, nii et talle mingi jutukõmin ära kostis. Siis jäi ta seda kuulama ning uinus peaaegu silmapilkselt. Mina asusin majas valitsevat rahu ja vaikust ära kasutades blogima :)