8. november teisipäev, 2005

Kuna töö juures suuremat sebimist ei olnud, siis võtsin ette ja sebisin kodus ringi. Sai ette võetud keldri suurkoristus. Mässasin seal õhtuni aga korda ta sai nagu prillikivi, päris kõvasti sodi pidin välja tõstma, eriti kartulisalve puhastamisel. Siis vedasin talvekartuli ja õunakastid ka alla mis muidu kuuris jalus vedelesid.

Õhtul võtsime kaisukaga jälle plasteliini ette. Tõin talle lakast ka oma 10 aastat vanad plasteliinist jublakad alla. Täismundris SS ja Punakaart masinatel, lossid ja värgid :D muidugi üsna kannatada saanud kujul, aeg ja kolimised teevad oma töö. Tipsil oli aga rõõmu nabani. Niikaua mängisime nendega kuni trenniomad aia taha ilmusid, siis ma läksin veidi ennast liigutama ja tips jäi Helpsi hoole alla.

Seltskond aia taga - kaido, renee ja (mis selle hüperaktiivse pisikese poisi nimi nüüd ongi, näh mitte ei tule meelde) leidis, et tuleks võhma tõstmiseks ümber küla üks jooksutiir täisvarustuses teha, niikaua kuni ülejäänud kohale ilmuvad. Saab sooja ühtlasi ja. No siis panimegi padavai minema. Kui tiiru pealt ükskord tagasi jõudsime, siis olid veel joke ja siimusti-poiss kohale ilmunud. Pärast tuli veel ando ja veel üks kes käib küll alati kohal aga kelle nime ma olen jälle ära unustanud. Tegime kahevõitlusi ja hiljem 4 vs.4 massi.

Kaisu magamamineku ajaks lõpetasin ära ja läksin tuppa. Nüüd kus tips enam raviprotseduure ei vaja, siis läheb voodisse saamine imelikult ruttu.

Siis käisin laudas ära ja helps nägi telekas a le koki šokolaadiõlle reklaami. Mõtlesime, et võiks naljaviluks ära proovida. Et ainus mõistliku õllevalikuga pood mis veel oli avatud asus paes, siis kihutasin sinna. Võtsin ka suure-suure paki krõpse, kui juba-siis juba.

Noh šokolaadiõlu osutus nagu ette arvata oli, saastaks ja krõpsupakk oli hoopis maitsestatud maisipulgad, pealegi mingeid lastevidinaid täis – ja mitte üks-kaks vaid 5 mingit plastikratast. Tundus, et neil ei tulegi lõppu. Nii pool šololaadiõlut kui pool pakki natšopulki jäid järgi. Ei ole ikka inimeste kraam.

Uudistoodete katsetamise ajal vaatasin koos Helpsiga mingit imelikku filmi. Tõenäoliselt väärtfilm aga minu meelest suht igav. Läksin siis korraks arvuti taha (selgus et 5 minutit enne filmi lõppu) aga silmad olid juba nii väsinud, et loobusin varsti ja nagu Kaisukatele öeldakse: „Põnnikell, põnnikell, kuhu aeg jääb seisma sel – tuduaeeeeeg!“