4 november, reede 2005

Hommikul tõstsin talvekummid masina peale ja päeva peale jätan masina teenindusse, viskavad alla niikaua kui ma töö juures olen.

Täna olin tööjuures surmakutsar. Üks kaunis verine liiklusõnnetus oli siin, kaks surnut ja 2 kriitilises seisus ja mina pidin viima surmateateid ja hukkunu omastel n.ö. "kätt hoidma" ning vaatama, et nad üksi ja abita ei jääks. Ja järjekordselt tuli tõdeda, et OA peaks töötama 24/7 mitte kaheksast viieni. Kuidas need idioodid peakontoris sellest ikkagi aru ei saa?

Kusjuures mõlemaid õnnetuse osapooli ma teadsin.

Raske juhus.

Kusjuures. Kui Kõrget Ettekirjutust järgida, siis ma ei oleks tegelikult tohtinud töökohast lahkuda ja oleksin pidanud politseile käsa laiutama, et tehke ise nende omastega mis tahate, mina kõlgutan siin jalgu.

Seda hõõrun ma neile järgmine koosolek nina alla.

Olgu, liiga palju olen hakanud tööst kirjutama. Aga lihtsalt vihale ajab selline värk.

Kogu selle töö juures sahmimisega jäid talvekummid alla panemata. Homme ka päev (kui kummipost ikka lahti on).

Peale tööd käisin mammi juures ja tõin Kaisu ära. Lõbutsesime niikaua raudteejaamas kuni rong tuli ja Helps koos sellega. Siis läksime poodi shoppama, homme on Nele ja papsi sünnipäevad, mida nad koos peavad. Sai ka video võetud "Kaablikutt".

Kui koju jõudsime, siis olid trenni omad aia taga ja läksin keerutasin ka mõõka veidi, kuni Kaisul tuduaeg tuli. Siis läksin tuppa ja sai tips magama pandud. Siis tõin puud, panin ahjud kütte, käisin lauda juures ära jne. Koerte söök on jälle otsas. Kolm õgardit on ikka kolm õgardit. Kümnekilone kott läheb nagu näuh, eriti kui Xena ka veel mõnikord jaole saab.


Siis sai tuba klanitud ja film peale pandud. Jama film tegelt. Helps nagu ikka jäi kohe alguses magama, vedas tal.