21-23 okt. 2005 reede-laupäev-pühapäev

Eferdain. Kassinurmes ja Kadika talus.

Sadas lakkamatult. Ehkki Die kuulutas Mordori foorumis, et tulge aga telgiga ja lubas isegi taolises asjanduses ööbida, siis selgus et olin ainus telgiga uljaspea. Ja tundub, et üks väheseid kes magas suures mugavuses, pehmel paksul madratsil, kuivas ja soojas, vatiteki all :P Isiklikul autol on lihtsalt teinekord eelised. Annab koormaga mugavusevärki kaasa vedada :)

Telk sai muidugi sätitud suure kuuse alla, nii et kuusk võttis kogu vihma enese kanda ja laotas selle mööda oksi igale poole mujale aga mitte telgi peale. Esimene õhtu (reedel siis) mingit suuremat värki ei toimunud. Väike briif, mis toimus linnuse juures ja kuhu sai talust ööd ja metsa nautides jalutatud.

Peale briifi tegime väikse tiiru linnuses endas ja hiies, sest lõkke ümber oli kaunis igav, ses mõttes et midagi asist ei toimunud. Niisama passida aga ei viitsinud. Talus sai näod üle vaadatud, ka uued, veidi omavahel suheldud, õhtusöök konsumeeritud ning siis varakult? Peale kahtteist kuskil magama kobitud. Suured seltskonnad ei ole ikka minu jaoks. Rahvarohkus mõjub alati kuidagi ahistavalt, mõnusa pisikese seltskonnaga istuda on hoopis meeldivam.

Järgmine hommik algas mäng.

Polnud nii hea kui eelmine kord aga lõbus siiski. Vastu õhtut hakkas rahvas nagu kuidagi morniks vajuma. Enamusel ka IG mõistlikkusepunktid alla vajuma. Mul õnneks mitte. Ja hämarus ainult lisas entusiasmi. Öö, tormituuled ja vihm? Sünkjas mets külje all, ebamaisus ja õhus hõljuv oht on lausa materiaalset kuju omandamas. Laibad ja veri siin-seal. Pidevalt hulluvad isikud. Mida sa hing veel ihkad? Ümberringi paranoiline rahvas üritab kõiges hoolimata oma eluga edasi minna. Minu tegelane oli viimased tuhatkond aastat sellises atmosfääris elanud, lahingust-lahingusse, sõjast-sõtta käinud ja käesolev olukord, kus tal ei tulnud endal mõõk käes kedagi hakkida oli talle kui sanatoorium. Ja ta nautis sellest ootamatult süllesadanud õnnest igat hetke.

Lisaks sai ka kuningannaga asjad aetud lõpuks niikaugele, et ta vabastas Firyoni armeeteenistusest ja võttis ta õukonda kantseleiülemaks. See andis ka ametliku võimaluse mitte kuulata mõne hullunud üliku käske tormata mõõka keerutama olukordadesse, kus see oli selgelt mõttetu tegevus. Sest kätte kunagi kedagi ei saadud, küll aga kanti alati kaotusi omaenese elavjõus.

Ka muid Firyoni salaplaane saatis edu. Kes tema teel seisid ja surema pidid, need surid. Kes elama pidid jääma, need jäid. No olgu, üks kes ei pidanud surema leidis siiski omaenda rumaluse tõttu otsa :P

Järgmine päev (pühapäev) .

Hullus ja tapamaania haldjate seas süvenes. Lõpuks ei pidanud Firyon enam vastu ja otsustas, et ülemkihid enam ei saa ja alamkihid ei taha, et asjad vanaviisi jätkuks :P ja asus vaikselt tegutsema. Eks edaspidi näeb mis sellest asjast välja tuleb ;)

Mäng lõppes isegi suht hilja ja kui jõgevlased poleks olnud nii ilusad ja head, siis oleks pool mänguseltskonda jäänud Kadika tallu veel järgmisekski päevaks, sest nad poleks kuidagi rongi peale jõudnud + veel GM-id :P nii et mäng oleks jätkunud esmaspäevani :D

Kodus selgus, et Xena oli keeldunud siivsalt kellelegi peale minu piima andmast ja esimese asjana tegin siis lauta asja. Helps läks tegema teist tiiru, et viimaseid õnnetuid padumaalt jälle linnamellu avitada. Pärast sai R-iga, kes parasjagu karbikuid seina kinnitas juttu puhutud. Ja jätkatud samal ajal Helpsi pirukavalmistamisüritust. Kui Helps naases, siis tõime Kaisu mammi juurest ära.

Vints tuli ka meile ja mingi aja pärast ka Trägun. Kuna ta aga oli eelnevalt öelnud, et ei tule, siis olin end juba Sõrmuste isanda lainele häälestanud, mis telekast näidati ning sinna ette ma ka magama jäin :P Hirmus väsimus oli korraga peal.