7. september 2005, kolmapäev

Hiiretips ajas end koos minuga juba seitsme ajal jalule, mis tähendas, et ka Helps ei saanud eriti kauem magada. Veidi siiski, sest sissejuhatuseks ronis Kaiss toolile ja pani oma lastelaulude plaadi mängima, valis tükk aega, et ponilaulu leida ja lasi ennast siis kiikuma riputada. Andsin talle juustutüki pihku ning kuni ma lauta läksin, sai Helps veel põõnata. Tipsit sinna kaasa ei hakanud võtma, sest oli kiire ja temaga askeldades ma poleks õigeks ajaks tööle jõudnud.

Tööl oli kohtupäev ja ehkki ma sealt suuremat ei lootnud, siis antud juhtum igatahes pani uskuma, et on juhtumeid kus kurikaela venitamis- ja uduajamistaktikast saab kohtunik aru ja võtab selle suhtes ka kardinaalsed meetmed kasutusele, et asi saaks kiire lahenduse. Väga meeldiv kogemus.

Lõuna ajal sain ka raamatu läbi ja pärast tööd koju minnes astusin raamatukogust läbi ning vahetasin „Hobused“ Anne Michaelsi „Pagevate kildude“ vastu ja leidsin ka Leo Kunnase „Sõdurjumala teenri“, millest ma olen omajagu kuulnud, ent pole seni kuskilt kätte saanud.

Kodus oli Tõnur valanud ära osa settekaevu seina ja Krissu mängis norus päi Huntiga. Nagu mulle päeval helistati, polnud ta juba kaks päeva koolis käinud. Kõnelesin taga aga peale ei hakanud käima. Kui tunneb et on valmis, siis tulgu ja kõnelgu. Kui inimene ei taha või ei ole valmis abi vastu võtma, siis vägisi aidata ei saa, niipalju olen ma oma ametis igatahes selgeks saanud. See tooks vaid ajutist lahendust, „kõlks“ peab käima ikkagi inimese enese mõtlemises.

Kui Helps koju jõudis, siis kõneles ta, et „Niva“ aku oli üles öelnud ja nad üritasid Pirtsuga seda Pirtsu 5-seeria BMWst krokodilli abil käivitada. Peale veerandtunnist otsimist tõstsid nad käpad üles ja tunnistasid et ei suuda BMWs leida akumulaatori asukohta. Appi tuli neile mingi tüüp, kes peale veerandtunnist otsimist andis samuti alla. See-eest oli tüübil oma auto ja nad käivitasid hoopis sealt.

Selleks et akut laadida otsustasime teha väikese tiiru ja sõitsime perega Kassinurme piknikku pidama. See oli lahe. Alguses kiikusime kuni oksendamiseni, siis kolasime linnuse läbi ja Kaiss sai puusõduri süles istuda ning siis maandusime püstkoja juurde ja panime kaasavõetud nosimise nahka. Kaiss üritas mind järele teha ja pistis viinerid tervena suhu. Siis käis ringi nagu hamster, mõlemad põsed lõhkemiseni punnis. Pean hakkama harjutama toidupalu väikeste viisakate ampsudena võtma :P

Hiljem mängisime keerukuju ja tuuritasime hiies ja selletaguses kuusemetsas ringi. Tagasiteel trehvasime päris paljusid konnasid ja rohutirtse. Kaiss oli neist nii põnevil, et lausa kiljus vaimustusest kui mõni jälle hopsat-hopsat rohu seest üle teeraja pani. Ta pelgas neid väheke ja püüdis sellistel hetkedel mulle sülle pugeda või ohutusse kaugusesse taanduda. Hiljem ta veidi harjus aga natuke jubedad olid nad vist ikka. Kui ühtegi päriskonna näha ei olnud, siis sobras tibu julgelt rohu sees ja kutsus neid „konnapoisid, konnapoisid“ ja kiljus nagu oleks mõne leidnud. Aga kui me Helpsiga lähemale läksime, siis seletas „peitu läksid“.

Õhtul käis Kati meilt läbi ja kutsus Krissut koju või ma ei tea, ma ei seganud nende jutule vahele. Hiljem käisid jälle needsamad klounid kes varemgi värava taga, saatsin nad minema. Ööseks jäi tüdruk meile.

Kadikas kutsus meid laupäeval sünnipäevale. Jama lugu :P Lauba on ju väikse Kristeri mäng, esimene mis ta korraldab ja ma lubasin kohal olla. Ka Helps on reede-laupäeval Tartus koolis ja jõuab alles õhtuks koju. Ta võttis küll akadeemilise, sest see aasta oli tal vaid üks asjalik loend ja ei ole mõtet selle eest täit poolaasta hinda maksta aga sellel ühel loengul ta ikka osaleb ja sisse pannakse see lihtsalt hiljem. Ja loomulikult on ta siis õhtuks laip mis laip ega liiguta varvastki.

Õhtul panin oma messengeriteksti kirja Zeitgeist Zero „Pins and needlesi“ esimese rea: „I can’t sleep but I won’t cry.“ See osutus prohvetlikumaks kui ma arvasin. Panin seepärast, et mõtlesin varem magama minna, ent ei saanud, sest laudas oli vaja veel ära käia. Aga kui kella kaheteist ajal siruli viskasin, siis und ei tulnudki, tee või tina. Magama sain alles peale poolt nelja. Olen vist pikapeale harjunud vähe magama ja nii kui midagi füüsiliselt koormavat päeval eriti ei tee, et end surmani ära väsitaks, siis pole mõtet varem magama minna. Kord või paar nädalas 7 tundi und tundub seniste kogemuste järgi piisav. Jama on siis kui see kord või paar vahele jääb : ) siis annab küll jalamaid tunda.