19. september 2005, esmaspäev

Sellistel hommikutel on mul hea meel, et lisaks külgekleepuvale unele pohmelli ei ole. Tunnen kohe, et poolkarsklase elu on meelakkumine : ) Hommikukarguses sebimine viis ka uneriismed ja tundsin end kolme viimase öö magamatusele üsna reipana. Kuna Melian tahtis hommikul kiirelt Tartus tagasi olla, siis enne tööleminekut käisin teda paar korda äratamas.

Tööl oli üsna kibe päev. Asjatamist oli rohkem kui rubla eest ja selleks, et rahulikult msn-is paar sõna poetada tuli vähempakilised asjad veidi edasi lükata :P

/.../

<>(Peale tööd kodus)
Ma siis jõlkusin ja mängisin Kaisukaga. Ta korjas vahepeal lilli ja viis mõne Helbele. Siis ehitasin haneaiale uue värava mille Soku oli ära lammutanud. Kui tipsiga liivakastis möllasime, siis oli kuulda kuidas Soku väravat rammis.

Kui Kaiss läks magama, siis uinus koos temaga ka Helbe. Me mõlemad olime üpris väsinud. Ma pidin peaaegu ise magama jääma kui tipsit kuivatasin. Aga mai ei tahtnud enne magama jääda kui kits lüpstud ja otsustasin, et teen seda täna varem, sest ei jaksa eriti üleval olla. Läksingi mingi 9 ajal lauta ja õiendasin selle ära. Selgus, et Soku oli uue värava pilbastanud. Mai hakanud pimedas enam kopsima. Aga tuppa ka ei tahtnud enam minna. Öö kutsus mind. Oli täiskuu ja selge külm tähine taevas.

Mis meist saab kui und ei tule

Kired jahtund öö on alles ees

Jääb üle lihtsalt olla alles

olla veel

Vahetasin riided ära, panin Alumiiniumi, mu sädeleva sõbra mängima ja läksin. Võtsin suuna taaskord Linnumetsa peale. Sordist mööda saades ja jõele lähenedes hakkas maa uttu mähkuma. Juba kuu ise teravdas varje ja muutis kõik kuhu paistis ebareaalselt kahkjaks. Nüüd lisandus sellele ka udu, mis segunedes kuuvalgusega muutis kõik veelgi unenäolisemaks. Alumiiniumi ebamaine ja nukker-depressiivne muusika mu kõrvus andis sellele kõigele õige salapärase ja veelgi sügavama sisu. Ma tundsin iga närvirakuga oma kehas, et see pole päris tavaline maailm milles ma liigun.

Ning kui mingil hetkel nägin enese ees öös erevalget, muust kahkjast teravalt eristuvat ebamäärast kogu keset teed seisvat, siis pean tunnistama haaras hirm oma külma ja luise käega mu südamest. Just sel ajal juhtus mu peas klappidest kõlama „Punane tuba“ ja see lugu mõjus sel öösel ja sel hetkel neetult halvaendeliselt. Ainult seetõttu, et ma pole oma elus varem millegi üleloomulikuga kokku puutunud suutsin ma edasi minna ja sellele läheneda. Aga mingi nimetu õudus tarretas mul udukogule lähenedes vere soontes kui ja tundsin et lähen üle kere külmaks.

Loomulikult polnud seal tegelikult midagi. Vaid väike lagedam plats kus oli eriti tihe udu mille kuuvalgus kumama pani ja ümberringi kõrged ja sünged puud mis muutsid ümbritsevad varjud eriti sünkjaks ja tõid esile kuuvalguse ereduse. Aga ma olen harva sellist üdinitungivat jubedust tundnud. Võrreldav praegusega oli ehk tookord kui teenisin veel tuukrina leiba ja ühel öösel väikse järve tontmustas vees mingit purjuspäi uppunud tüüpi otsisime. Siis juhtus paarimehel midagi ballooniga ja ta läks kiirelt pinnale, ilma et oleks jõudnud mulle oma lahkumisest märku anda. Mingil hetkel märkasin, et tema lambivalgust pole näha. Pöörasin ringi ja haarasin õlast kinni tumedal kogul kes mul seljataga hõljus ja paarimeheks pidasin. Kui ma teda valgustasin, siis osutus kogu paarimehe asemel kangeks ja sinakaskaameks laibaks. Jah, siis tundsin ma küll samasugust õudust. Aga nüüd, edasi sügavamale öösse sukeldudes adusin, et üks maailma paremaid tundeid on see kui suudad ületada oma kõige sügavamaid ja nimetumaid hirme.

Et oma rännakule ka mingi siht anda, siis otsustasin ära käia vana küüni juures, mis asub kesk suurt-suurt heinamaad. Udu oli neelanud kogu selle lagendiku ja muutnud ta ääretuks ja kaotanud kõik orientiirid. Otsustasin proovida, kas ma eksin küüni otsides udus ära või mitte. Ma ei eksinud ära aga täiskuu säras ja vahepeal olid ümbritseva metsa kõrgemate puude varjud kaugemal üle udu aimatavad. Üle heinamaa minnes aga kerkis alateadvusest esile klassikaline õudusunenäo atmosfäär, sest hein klammerdus mu jalgade ümber ega lasknud korralikult kõndida. Nagu tahaks ta meelega takistada mul liikumist. Kõrred olid paksu udu niiskusest nõrgvel märjad ja rasked ja hoolimata hästi määritud tanksaabastest hakkas niiskus veerand tunni pärast läbi tulema. Püksisääred olid niikuinii kohe vettinud. Siis seisatasin ma kesk seda uttumähkunut ja märga sood ja seda kumama panevat täiskuud vaadates tundsin end nagu mees kesk doktor Moreau saart. Nagu Watson öises rabas Baskerwillide kummituskoera jahtimas. Siis võtsin ma klapid korraks peast ja kuulasin vaikust ja kaugusest kostvat koerte haukumist..

Mingil hetkel möödusin kohast kuhu olin suvel matnud Laika ja mu meeled olid hetkel säärases seisus, et tundsin, kui ta peaks end nüüd välja kraapima ja mulle järgnema, et pista oma mädanenud nina leivatüki otsingul mulle pihku, siis võtaksin seda kui loomulikku asja ei pilgutaks vist silmagi.

Tagasi minnes eksisin küll ära ja sattusin teeotsa alguse asemel hoopis kraavi äärde, esiotsa ei saanud ma arugi kumba kätt peaks minema, et õigesse kohta jõuda aga lõpuks leidsin tee ikka üles. Udu oli selleks ajaks veelgi tihedamaks läinud. Nüüd kodu poole sammudes tundsin, et olen ööga üks. Ma kõndisin seal kesk varje ja pimedust ja me ei põrnitsenud pimedusega enam teineteist, vaid olime üks ja mu pilk ulatus pimedusest välja.

Seal valdas mind selline joobumus, et tuli tahtmine tantsida ja siis oli küll kahju, et ühtegi teist kaarnat minu kõrval ei olnud. Ning siis mõtlesin et kuidas oleks võimalik, et öös oleks rohkemgi rahvast aga nad ei rikuks oma olemasoluga öö salapära ja meeleolu.

Sellel reedel, kui suvest saab sügis ja kell läheneb südaööle kutsun ma soovijaid minuga vana küüni juurde tähistama seda tantsuga pimeduses. Tingimused. Keelatud on absoluutselt igasugune valgusallikas. Keelatud on võtta kaasa mobiiltelefoni. Keelatud on teha mingit lärmi. Igaühel on pleier ja klapid peas. Sealt tuleb talle endale meeldiv muusika. Kel pleierit pole ja laenata ei suuda, ärge tulge. Riietus must. Saabutakse üksikult. Samamoodi ka lahkutakse. Omavahel suhtlemist ei toimu. Tullakse kohale, tantsitakse ja kui enam ei ole tahtmist, siis lahkutakse. Mitte mingisugust omavahel lobisemist ega viiplemist. Üksindus ja enesessesulgumine on kõige tähtsam. Kes tulevad ärge teavitage mind. Ma ei taha teada kes tulevad, ma ei taha teada kas üldse tullakse, ma ei suhtle teiega seal, ma ainult tantsin.

Soovitused: Vaadake, et teil oleks varupatareid kaasas. Vettpidav riietus. Kui tunnete et olete väsinud ja see on liiga pikk maa kõndida, siis see on just õige vorm, et tulla. Surnud ei ole reipad. Nad ronivad oma haudadest sel ööl vaevaga välja, teevad oma surmatantsu ja lähevad tagasi kust tulid. Ja kedagi ei huvita kes nad on ja kust nad tulid, sest nad pole keegi, nad ei tule kuskilt ja lähevad ei kuhugi.

Kes tuleb kohale ja eirab neid tingimusi, saab minu igavese põlguse osaliseks.

kuidas tuli pimedus mu tuppa
tuli vaikselt, tuli tasa
taevatähtedelt sai pintsli
tõmbas varjud seintele ja maha

keda kutsus pimedus mu tuppa
kelle võttis kaasa täna
kutsus nukruse ja surma
uni vabandas – läks ära