10. september 2005, laupäev

Ärkasin kell 5 ja nuta või naera, enam magama ei jää. Säh sulle siis normaalset unereziimi. Vedelesin siis niikaua kuni Kaiss ärkas kell seitse ja ronis kohe meie juurde. Tõusime kahekesi üles. Mõtlesime, et anname emmekale magada. Tegin tipsile putru ja teistele borši. Kaiss muudkui kiikus ja käis vahetevahel laule vahetamas ja vahepeal me tantsisime. Pesin nõud ära ja panin pliidi kütte. Nautisime hommikut kuidas jaksasime, nii et Helps ei pidanud ka meie pidevat naeru ja lakkamatult korduvat ponilaulu kuuldes vastu ja ronis tunnikese-poolteise pärast voodist välja.

Ta otsustas, et jätab lauba kooli minemata. Ma ei mäletagi mis teooria see täpselt oli aga lõppjäreldus oli selline, et ta on juba niigi tubli olnud ja lauba kooli ei pea minema.

Lõuna paiku tuli paps läbi ja me Kaisuga läksime talle lauda nurga juurde vastu. Seal teatas Kaiss, et tahab minna „metsa kännu otsa“. Niiviisi ütlen ma tavaliselt enese kohta kui rahvaga metsa trenni lähen. No me lehvitasime papsile ja mõtlesin, et jalutan siis tipsiga natuke, kaugele ta ikka läheb. Ja hakkaski Linnumetsa poole sammuma, Helps on meid paar korda Kaisuga ratta seljas metsaveerde trenni saatnud. Poole Sordi tee peal väsis tips ära ja korjasime lilli ja siis tuhnis ta mööda mutimullahunnikuid ja lõpuks kui alevisse poe juurde jõudsime, siis kohtasime kahte ahnet põrsast. Nad olid 5-6 aastaste tüdrukute nahas ja niipea kui Kaisut nägid pistsid kohe kisama „ei anna“ ja ronisid turnimispuude otsa. Istusid seal ahnete nägudega ja peitsid kommid tasku. Kaisut nende kommid ei huvitanudki, ta lootis et saab nendega mängida. Aga ei. Astusime siis poodi sisse ja ostsin Kaisukale ka näpuotsaga kummikommi ja šokolaadinööpe ja läksime sordi lasteaia kõrvale mänguväljakule neid nosima. Väljak oli meie päralt ja lustisime seal kuni paps meile järgi tuli ja ratta tõi. Nad olid meie pärast muretsema hakanud. Eks paar tundi oli juba möödas ka kui me kodust lahkusime.

Koju me aga kohe ei läinud, sest Kaisule meeldib hullusti rattaga sõita. Tegin taga alevipeal paar tiiru, käisime jõe ääres kive vette loopimas ja leidsime ka tee pealt pisikese pooliku automudeli. Tagasi koju minnes, jõudsime papsile järele, kes oli omale poest ühe „ülemere õlle“ ehk „saarlase“ hankinud ja läksime siis koos koju.

Seal polnud Helps pitsategemisega kuigi kaugele jõudnud, no polnudki üldse jõudnud : ) ja hakkasime kola kokku panema, et Kadika sünnale minna. Nimelt tuli mulle Kaisukaga ringi tiirutades mõte, et me võiks tema tallu rattaga minna. Ilm oli ilus ja ma oleme juba ammu plaaninud pisikest perematka. Distants oli igati sobiv.

Kadika poole sõites näitasime tipsile teeäärses hobukasvatustalu karjamaal hobuseid ja ponisid ja tagapool lehmi.

Tibu oli nii väsinud, et jäi paar kilomeetrit enne kohalejõudmist rattatoolis magama. Tegime siis kiire peatuse, et tips veidigi magada saaks ja sellal kui ma Kaisukat rattaga püsti hoidsin, korjas Helps põllult sünnipäevalapsele lilli. Rukkililli ja karikakraid ja muud.

Sünnal. Mängisime kuni suurema rahva saabumiseni palli, kõksisime ringis ja siis kui pall maha kukkus (mida juhtus pidevalt) siis oli see Kaisu jagu ja ta viskas selle kellelegi. Eriti hakkas talle meeldima Laura. Kui teised olid peo ettevalmistustöödele rakendatud siis läksime meie ja rüüstasime Kadika puuviljaaeda. Seal oli sadat sorti õunu ja ploomegi nii et saime kõik kõhud punni. Siis istusime mingi aeg rahvaga puu all ja Marjaliisa surus kõigi soovijatega kätt. Vasak käsi oli tal justkui tegijam (oli vist vasak). Vastasteks olid siis Kadikas, teine Laura, Trägun ja Steff. Esimene Laura harjutas sealsamas kitarret tinistama J0gi juhatuse all. Meie kolmekesi tegime niisama tola.

Kui Die ja muu Tartu kompanii kohale jõudis siis toimus tutvustusvoor peale mida võttis Helps veelkorra kehakinnitust ja meie Kaisuga ronisime akendest sisse ja välja. Kuna kell oli juba kaheksa läbi, siis asutasime end tagasiteele. Rahvast oli seal juba enam kui küll ja meist enam keegi suurt puudust ehk ei tundnud. Taevas oli megailus. Just päikeseloojangu aeg. Ülevalt tumesinine ja helesinine, alt tume ja heleroheline ja keskel neoonpunane.

Õhtu oli juba jahe ja ma kiskusin omal särgi välja ja lasin Kaisukal selja vastu käsa soendada. Eriti agaralt ta seda võimalust ei kasutanud. Pigem eelistas ta mul tagataskust asju välja urkida. Kodus läksid tipsid kohe magama ja mina käisin kiirelt laudas ära. Seejärel ajasin kostüümi selga ja rattaga metsa, väikse Kristeri mängule. Kui ma sinna jõudsin, siis oli kottpime ja rahvas just metsast väljumas.

Olin endale pleieri kaasa võtnud, just selleks puhuks kui kedagi enam metsas ei ole, et saan siis rahulikult seal loodust ja ööd nautida. Nii et isegi pisike pettumus oli, et seal veel keegi askeldas. Ma siis mõtlesin, et jään sinna niisama, kuna nad olid paar metsatulekahju korraldanud, siis oli mu ettekääne, et kontrollin lõkkeasemed üle aga Renee, väike-Kaido ja veel üks sell tulid muga kaasa. Pärast ütlesin, et nad võivad koju minna, ma jään veel pooleks tunniks metsa, hulgun niisama aga nad olid nõus koos minuga veidi ringi vaatama ja ma lõpuks ütlesin, et mul oli tegelt plaan üksi kännu otsa maha istuda ja pleierit kuulata, siis olid nad sellega ka nõus. Ok, andsin alla ja läksin koos nendega koju. Eks mind huvitas ka kuidas mäng oli läinud.

Kodus korjasin Tõnuri poolt väljalaenatud relvad ja kostüümid kokku ja kui rahvas oli lahkunud, siis ajasin larbivarustuse maha ja mõtlesin, et kõnnin siis niisama natuke ringi. Seekord aga otsustasid Pusle ja Nuki, et kuna ma ei lähe rattaga, siis on neil õigus muga kaasa tulla. Mai hakanud neid keelama ka.

Öö oli pime ja ma valisin ka kõige pimedama ja üksildasema tee, et koerad kedagi ei häiriks ning kõmpisin „Sõpruse puiesteed“ kuulates lihtsalt edasi. Huvitav oli olla, näha polnud pea mitte midagi, ainult vahel koerte mustad varjud lipsasid mööda ja kuulda oli ainult muusikat. Olin nagu pärani silmadega pime ja avali kõrvadega kurt. Aga see oli mõnus ja ehkki väsimus oli kontides siis avastasin ühel hetkel, et olen taas tagasi metsas. Seal pidi liikuma pigem kehamälu kui millegi muu järgi, sest viimanegi tähtede ja alevikuma kadus kõrgete kuuskede varju ning kinnistel ja lahtistel silmadel polnud mingit vahet.

Tundsin end surnuna. Ma ei näinud midagi, kuulsin ainult seda mis leierdas kõrvaklappide vahel mu enese peas, mul ei olnud mingit sihti aga komberdasin kuhugi, keha kisendas et ma peaksin pikali viskama ja magama aga mul oli ükskõik. Mingi vägi kihutas tagant ja ma läksin, koerad truult saatmas. Mingil hetkel pöörasin koduteele tagasi. Viimase otsa teed ma praktiliselt magasin püstijalu, muusika panin kinni ja kuulasin ainult omaenda kividel kolisevaid samme. Mulle meeldib saapatalla all vastu kive krigiseva liiva hääl. Selle hääle etalon on „Viimses reliikvias“ kui Gabriel ja Ivo kloostri kivisest lõksust mööda seina välja ronisid : )

Mingil ajal jõudsin koju ja jäin magama. Ma pole ammu nii meeldivaid unenägusid näinud.