Piduööd

Käsime perega taaskord Tiia-Triinu sünnipäeval, seekord sai ta kaheaastaseks. Suur sekeldamine oli minekuga aga tehtud see sai. Sünna ise toimus Tartu mänguasjamuuseumis ja peab tunnistama, et Lagle oskas jälle valida koha, mis sobib selliseks ürituseks nagu rusikas silmaauku. Üleval korrusel oli suur avar ruum, täis mänguasju ja kostüüme ning ka kööginurk koos pika lauaga oli olemas. Lapsed kepslesid ringi nagu meeletud, kes lohe, kes rüütli, haldja või batmani kostüümis. Pärast tehti valitud seltskonnale ka ringkäik allkorruse muuseumiosas. See oli lahe. Silmad läksid punni vahepeal vaatamisest ja eriti kindluste juures mõtlesin: miks mul selliseid ei olnud!!? Väljas oli ka palju minu lapsepõlve mänguasju.

Kaisukas oli täiesti sillas sellest ringkäigust. Tormas aga ühe vitriini juurest teise juurde ja muudkui hõiskas ohoo ja uhuu nagu kassikakk. Tema oli alati viimane, kes ruumist lahkus ning paar korda sibas ta veel mõnesse tagasi, et ikka kõik kolm korda üle vaadata. Seal kus polnud vitriin, vaid aed ees, üritas ta aialippide vahelt läbi pugeda ja pallideni küünitada. Eile oli ta sünnipäeval käigust nii väsinud, et magas päevase kahe tunni asemel neli tundi.

Ka mul oli üksvahe piduöö kui sain õhtul vara magama, sest Helps asjatas ise õuetoimetused ja värgid. Nüüd, erinevalt varasemast, mil jõudsin hädavaevalt poole üheksaks tööle olen kaks hommikut liiga vara, enne kaheksat jõudnud, nii et uks on alles lukus. Teinekord on kohe vaja magada, muidu ei jaksa enam. Vara üles, hilja voodi on küll kena vanasõna aga korra kuus tahaks ikka magada ka.