Kaiss ja tema neljajalgsed

-3 kraadi sooja nagu põhjamaal öeldakse, oli täna kui uksest välja astusin. Ilm on sombune aga nagu öeldud, soe.

Eile siras terve päev päike ja isegi varjus olles näitas termomõõtur +1. Maja otsast kuhu tuul ei ulatu ja päike kuumutab, hakkas juba rohi välja sulama. Ise sain eile peale lõunat koju. Teoorias pidin minema kasetohukäsitöö tuppa, päevgi oli vabaks küsitud aga transport vedas viimasel hetkel alt ja jäigi minemata. Koduteel läksin poest lä'bi ja ostsin relaka (250 krooni) ja turu pealt vähe muid tööriistu nagu tangid ja näpitsad (10 krooni tükk, kellelgi oli hädasti viinaraha vaja).

Niisiis vaba päev ja ilus. Mürasime pea terve päeva Kaisuga õues ringi. Ja askeldamist jätkus tal omapäi õues kõvasti. Mina sidusin seeaeg puudele päiksekaitsmeid ümber.

Kaiss enam kitsi ei karda. Andis ise, omast käest kitsedele leiba. Sikk va ahnepäits oleks äärepealt ka tüdruku kinda nahka pannud. Pool leiba söötis neile sisse. (Sikk tore mees suutis nüüd täna hommikuks joogipange sanga ära lõhkuda.)

Kaiss on hirmus kassiahistaja. Muudkui veab ja väntsutab teist, silib ja teeb ata-ata. Loll loom ei oska eest ära ka minna. Arvab, et kui läheb kolm sammukest eemale, siis Kaiss jätab ta rahule. Tutkit. Viiu kiunub käes aga tipsil on nägu nalja täis. Ei jaksa teist nii palju keelata ka.

Puslele seevastu julgeb Kaiss läheneda ainult selja tagant ja saba katsuda. Nii kui Pusle pea tema poole pöörab, nii paneb kohe jooksu. Pusle ju tast 5 korda suurem ja kui tõmbab keelega üle näo, siis on terve nägu märg. Ka on hundul liikumisviis õige lohakas, nii et kui ta mööda läheb, siis on tipsi pikali maas.

Nukil on kõige parem põli. Tema on tüdrukule toidukoti eest. Muudkui topib koerale sisse kõike mis süüa kõlbab. See on nüüd ise ka saanud kombe kätte kohe ligi trügida kui Kaisule midagi näsimist annad. Piiga pole ju kade, kohe surub toidupala ahnepäitsule lõugade vahele. Ainult ühe korra olen näinud, kui Kaiss keeldus koerale oma saaki andmast.

Eile õhtul kui Helps oli Kaisut magama pannes jälle ise samuti unele vajunud, lugesin "Õudsat Eestit". Mingi 6-7 lugu jõudsin läbi ja veidi jamad lood olid küll. Ainus mis huvi tekitas oli Gailiti "Libahunt". Tema Urgvee tundus suht mõnus kant olevat, et kunagi äkki isegi sinna mõne loo kirjutaks. Nojah, raamatus väheke pettunud läksin poole üheteist ajal loomi toimetama. Nüüd aga hakkas loetu salamõju siiski avalduma. Olen iga õhtu lauda juurest kuurist puid ja lakast heinu toonud ja alati kottpimedas, sest elektrit seal pole ja taskulampi ei viitsi kaasa võtta. Ja kunagi pole isegi mõtteiva olnud, et peaks midagi pelgama. Aga eile peale raamatu seltsis veedetud aega tundsin eneselegi hämmastuseks ootamatult vähest kõhedust kui seal ringi koperdasin. Kõrvad püüdsid nahinaid ja sahinaid ning neid seal muidugi leidus. Pärast, kui kolmandat tiiru juba seal käisin, siis läks üle. Nii et hoolimata sellest, et lugemisel jamad, oma mõju neil juttudel siiski on :) mitte ilmaasjata pole nad õudusezanrisse paigutatud.

13. kuutsükli öö: mäda aeg. Võib loitsida purustuseks. Sobiv aeg ka surmahaiguse mahasurumiseks, sest haiguse hing ja marrused on kõige nõrgemad.

Taustaks: Avoidance of doubt - I´m still breathing