Täna hommikul kui õue läksin loomakesi söötma, siis niipea kui ukse avasin, külm lausa hammustas näost. Õue astudes krigises lumi saapa all nii kriiskavalt nagu astuks mööda klaasipuru. Aga päike paistis ja see tegi olemise rõõmsaks. Ei ole siiani selle halli taeva all elades õieti arugi saanud kui palju helgust võib hinge tuua see, kui päike särab ja on mitte elektri- ega kaminavalgus, vaid ehe päikesesira. Imesin endasse seda tunnet niipalju kui sain, ja üritan seda meeles pidada kui järgmist ööolevuste juttu kirjutan. Ehk siis veerand tunni pärast ;)
Üldse oli tänane hommik kuidagi mõnus. Kaiss ja Helps tundusid kuidagi eriti armsad, et võta kaenlasse ning tassi töö juurde kaasa ja kodu kuidagi eriti kodu. Ja see oli juba enne kui ma päikest nägin, päike võimendas veelgi kogu seda tunnet. Justkui midagi erilist ei juhtunudki ega olnud, aga olemine ise oli eriline. Vist on kevadet õhus, külmast hoolimata...
neljapäev, märts 10
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Päike on tõesti eriliselt kevadine. Paitas igat karva mu näos ja kui nüüd seda juttu lugesin, vaatasin justkui enda hommikusse. Kuid siis tuli meelde, et kevad, alma mater ja muu kevadine ärevus. Kuid ometi ei suutnud see mind veenda, et kevad on kuradist ;)
Postita kommentaar