Kiired muutused plaanides

Vintsust puudetassimisel ei olnud nii suurt abi kui loodetud. Ca 0,75 rummi poolteise päevaga. Seetõttu ma larpile ei läinud, kuigi ilgelt kahju oli ja vedasin puid. Ülejäänud 5,25 rummi nelja tunniga, ilma puhkepausideta. Üsna läbi võttis aga sain ka enne tihedat lumesadu kõik sisse. Tuppa aga enam puid vedada ei jaksanud, ladusin sületäie korvi ja korvi kelgule ja siis tuppa. Kuna puud on märjad (kuradi suller lubas, et osad on kuivad!) siis vedasin ka kõik ahjuotsad ja tagused puid täis, et need seal siis tasapisi otsast kuivavad.

Kaiss oli mamma hoida ja pidi koju saabuma kell 7. Kella 5 aeg mamma helistas ja selgus, et ta on kõhugripiga poti külge naelutatud ning kõllasin Nelele ja Raidole, et nad pisikese kiirelt koju tooksid. Helps, kes pidi jõudma pool kaheksa, jõudis igatahes mõni minut peale Kaisut.

Olin ilgelt läbi ja lootsin et Helps teeb ise õhtused toimetused (veed,puud, solgi ja loomad). Aga ta oli veel väsinum ja jäi Kaisu magama pannes ka ise tukkuma. Lasin tal siis põõnata, sest suurem väsimus oli juba kontidest läinud ja ajasin asjad ise korda. Muu hulgas võtsin kätte ja uputasin ka koerapojad ära.

Ma olen palju loomi tapnud, erinevaid ja erineval viisil ja teinud seda ikka pigem kerge professionaalse huviga, kuid kutsikate uputamine on midagi muud. See on töö mida ma enam kunagi teha ei taha. Sama mis laste tapmine. Selline jälestus tekkis enese vastu ja tundsin, et see on üks neid hetki, kus sinus midagi jäädavalt muutub.

Ma ei saanud enne rahu, kui palusin neilt andeks ning matsin nad kaugele ja rituaaliga mis tundus hetkel kõige sobivam. Kõndisin selleks krõbekülmas öös päris pika maa maha, pang kilekoti ja seal sees oleva sooja vee ja kutsikatega kaasas. Pärast tulin tagasi tagurpidi, et nad ei teaks kuhu ma läinud olen. Küünal mis ma sinna panin, paistis veel päris kaua kätte.

Pean tunnistama, et ei oleks uskunudki et ma niivõrd ebauskulik olen. Või tuleks selle kohta öelda pigem usklik?