Helide maailm

Kaisule sai omal ajal õpetatud, et Jänkude tantsulaulu ajal peab ennast kõrvadest sikutama, et jänest imiteerida. See on tal nüüd nii käe sisse jäänud, et eile igatahes ei olnud sugugi vahet mis lugu tuli, koguaeg oli mõlemi käega kõrvus kinni, vahelduseks sikutas ka minu ja mänguopossumi omi. See on igatahes Kaisu TOP 1-es vahetanud välja Ponilaulu, kus tuleb issi kõhu peal ratsutada. Mõtlesin, et peaks hakkama talle ka Põdra maja koos selle keeruka zestikuleerimissüsteemiga õpetama.

Eile vedasin siis veel ühe riidatäie puid tagatuppa ahju taha. Selline tore talupojatunne tuleb peale kui nuusutad pajulõhna ja vaatad ahjuümber kõrguvaid puuriitu. Sein tundub puust olevat nagu palkmajal. Seal on meil sihuke kollakas ja hämar valgus ka, ning kui jätta ainsaks valgusallikaks vaid ahjust veiklev valgus ja heliks puudepragin ning õuest kostvad koeraulgumised, siis on selline mõnus iidse aja tunne.

Kitsed on viimasel ajal üsna häälekaks läinud. Ära harjunud ja hakkavad tasapisi oma õigusi nõudma. Nii kui kuulevad, et keegi õues liigub pistavad kohe määgima. Ole aga mees ja too meile head-paremat ette. Sügadagi lasevad end, sokuke enam ja ute vähem. Katsusin eile ute udarat ka. Muidu on alla langenud küll aga nisaotstes veel mingit kõvemat tükki ei tundnud, ju siis on talledeni veel sutsu aega.